Koomiksid jutustavad lugusid
Peeter Krosmann, kas te saite koolipoisina vihikute sodimise eest pahandada?
„Mõnikord ikka. Vihikuäärte sodimisest see joonistamine pihta hakkab ja kasvab sealt edasi, kui kasvab. Mõeldes ma tavaliselt hoiangi pliiatsit käes ja vastu paberit. Aga saan ka õpetajatest väga hästi aru. Kui pead keskenduma matemaatikaülesannetele, hajutab sirgeldamine tähelepanu.“
Kas tulevane karikaturist saab joonistustunnis häid hindeid?
„Sõltub õpetajast ja sellest, kuidas me kunstitundi defineerime ja läbi viime. Minu kogemus ütleb, et võime teha väga head õppekavad, aga mingist punktist alates taandub kõik õpetajale. Hästi koostatud õppeprogramm ei taga, et lapsed saavad seda, mida neile vaja on. Kui matemaatikas on õige vastus teada, siis kunstiainetes õiget ja valet sellisel kujul ei ole. Oma lapsi püüan mitte õpetada „õigesti” tegema. Nende arengus on hetk, millal peabki kriipsujukusid joonistama, ja hetk, millal peabki kopeerima ning tundma rõõmu sellest, kui saad lemmiklaulja või -filminäitleja foto korrektselt maha joonistatud.
Väga varajases eas konkreetsetesse piiridesse sundimine tuleb ühelt poolt kasuks, sest õpetab manuaalset tegevust, aga mõtet kunstiõpetuses väga rangeks minna ma ei näe. Eriti tavakoolis, kus kunstiõpetust praktiliselt ei olegi. Kui nädalas oleks kolm-neli kunstitundi, viiks rangus kuhugi välja. Vähema tundide arvu puhul oleks see lihtsalt laste ahistamine ja võtaks võib-olla viimasegi rõõmu tunnist ära. Mul endal oli kunstiõpetus neli, lilled tulid halvasti välja. Aga see hinne ei ole mind elus kuidagi seganud.“
Miks läksite kunsti õppima?
„See pole just kõige pedagoogilisem lugu, aga mind visati koolist lõpuklassis välja. Et jõudsin Mäe stuudiosse maalimist õppima, oli teatud mõttes paratamatus, sest see oli koht, kus lõputunnistust ei küsitud. Muidu oleksin ilmselt üritanud koos heade sõpradega ERKI-sse sisse saada, aga seda võimalust ei tulnud. Lõpetasin õhtukeskkooli ja läksin Tartu ülikooli maaliosakonda.
Otsus kunsti õppida tuli varem. Valik oli mõjutatud ka sellest, et kunstihuviline ema oli koju kogunud tohutu hulga kunstiraamatuid. Käisin laste kunstikoolis ja laste kunstikooli õhtustel kursustel. Kunsti õppima minek oli asjade loomulik areng.“
Kellest võib tulla hea karikaturist?
„Pead olema peaaegu et sündinud joonistaja, et olla hea karikaturist. Sinus peab olema miski, mis tahab lugu jutustada, ja tahab seda teha graafiliselt. Hilisemad kunstiõpingud arendavad kätt ja maitset, aga kõike õppida ei saa.
Teine asi, mida karikaturist vajab, on väljund. Eesti meedias on seda väljundit praegu vähevõitu. Kui räägime meie omaaegsetest võimsatest karikaturistidest, peame arvestama, et kõik lugesid sel ajal Pioneeri, Tähekest ja Pikrit. Parasjagu üritatakse järjekordselt taaselustada karikatuuride ja huumoriajakirja, aga ilmselt veebimeedia tõttu on see raskendatud. Väga paljud asjad on kolinud internetti ja trükis ilmub nalja vähem. Ka enamikus ajalehtedes on karikatuuri või illustratsiooni osatähtsus väike. Tavaliselt on palgal keegi, kes niši ära täidab, ja uusi nimesid peale ei tule. Üks põhjus, miks neid ei tule, ongi see, et neil pole väljundit. Isegi kui nad joonistavad hästi ja andekalt, ei jõua see looming vaatevälja, vaid jääb sahtlisse.“
Millised omadused peaksid olema koomiksikunstnikul?
„Kui karikaturisti puhul rõhutasin kaasasündinud annet, sest tema stiliseerimisoskus ja joonetundlikkus peavad olema väga kõrgel tasemel, ja lisaks peab olema huumoritaju, mida on väga keeruline õpetada, siis koomiks on tunduvalt kergemini õpitav. Koomiks on väga lai mõiste ja sellega võib minna eri suundades, ühest äärmusest teiseni. See on avatud võimalustega, alates sellest, et seda võib maalida, teha kollaažis… Üldjuhul visualiseeritakse kellegi teise lugu. Autorikoomiksi puhul on pildi ja teksti autor tavaliselt sama. Ma arvan, et väga häid tulemusi annab, kui koos töötavad kirjanik ja kunstnik.“
Milline on Eesti koomiksi eripära?
„Koomiks on tunduvalt laiem mõiste kui ajalehes ilmuvad pildiribad. Meile kõigile meeldivad need, ja paljud inimesed, keda ma tunnen, avavad ajalehe just sellelt leheküljelt. Eesti „õnnetus” on see, et oleme väga väikesed. Meie rahvaarvu kohta kirjastatakse liiga vähe koomiksit. Kui oled lapse ja teismelisena koomikseid lugenud, loed ka täiskasvanuna. Ma ei taha mütologiseerida, aga koomiks on mõnes mõttes nagu võõrkeel. Kui pole sellega lapsena harjunud ja võtad hakatuseks kätte täiskasvanutele suunatud ja natuke alternatiivse suunitlusega koomiksi, on seda keeruline mõista.
Mujal maailmas on mainstream- ehk peavoolukoomiks, mis on mõeldud müügiks, ning alternatiivsem koomiks, mis on tihtipeale sügavama sisuga. Eestis aga ongi peaaegu ainult alternatiivsem pool. See omakorda tekitab kummalise olukorra, sest alternatiivi on ilma mainstream’ita raske ette kujutada.
Eestis on enamik koomiksitegijaid kunstiharidusega ja leidnud koomiksis endale lisaväljundi. See on minu meelest ka üks põhjusi, miks praegu on Eesti koomiks väga kujundikeskne, graafilise poolega tegeldakse rohkem kui sõnalise ja sisulisega. Mis meie koomiksis jääb nõrgemaks, on lugu. Koomiksi joonistamine on loo jutustamine, teksti ja pildi sümbioos. See, kuidas pilt ja tekst kokku kõlama hakkavad ja kuidas sellest kokkukõlamisest tekivad uued kujundid, mida ei saa väljendada ainult teksti ega ainult pildiga.
See ei tähenda, et Eestis pole head koomiksit. On, ja päris palju. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on asi kõvasti paremaks läinud ja aina paremaks läheb.“
