Kas provokatsioon või tõsimeelsus?
Mõlemad ajendid on kahjulikud, sest kirjatükk „Koolijuht, tee ise hea kool” ilmus Eesti Ekspressis, seega laia avalikkuse ees, mitte Õpetajate Lehes, n-ö siseringis. Iseseisvuse taastanud Eestis on kooli ja õpetaja prestiiž üldsuse silmis tublisti langenud. Kui haridusprobleemide vastu huvi tundvad inimesed nüüd loevad, et eliitkooli direktor, keda arvatakse ometi asja tundvat, teab, et suurem osa koolijuhte keerutab pöidlaid ja veeretab päevi õhtusse, langeb maine veelgi.
„Aga 70 protsenti koolijuhtidest peaks vahetuma, sest liiga paljud on jäänud koolidesse pidama lihtsalt sellepärast, et nii on juba kaua olnud,” väidab Hendrik Agur EE-s 24.01.
Kool vajab stabiilsust
Kui direktor vahetub iga mõne aasta järel, peavad õpetajad aina ümber harjuma, mis võtab neilt lisaenergiat, sest igal direktoril on isikupärane juhtimisstiil. Ka ei tea kooli lõpetanu paari aasta pärast, kes oli tema kooli direktor, kui ta lõpetas. Enne taasiseseisvumist oli hulk direktoreid keeruliste aegade kiuste ühes koolis ametis 20 ja 30 aastat. Need koolid ei käinud maha, vaid püsisid esiplaanil ning neid hakati nimetama direktori nime järgi: Tiki kool – Tallinna 21., Vene ja hiljem Raigi kool – Tartu 5., Kuldsepa ja Roosna kool – Pärnu 2. ja 1., Ameri kool – Kadrina, Aigro kool – Nõo jne. Neid paare võib üles lugeda kümneid ning need on ainult keskkoolid.
Kogu haridussüsteem vajab stabiilsust. Teame ju, kui häiriv oli, kui ministrid sageli vahetusid. Igaüks alustas algusest. Ferdinand Eisen oli ministriametis 20 aastat. Eiseni-väärilist haridusministrit ei ole Eestis olnud ega tule ka. Mitte sellepärast, et niisugust inimest ei leidu, vaid poliitiline süsteem ei võimalda. Kogemused, mis tulevad aastatega, on haridussüsteemis väga tähtsad. Näeme seda kas või praeguse ministri esimest ja teist ametiaega võrreldes.
Miks koolijuhid vaikivad?
Tekib küsimus, miks Tallinna koolijuhid vaikivad, kui nende kolleeg neid nii halvustavalt kohtleb. On kaks võimalikku põhjust: kas on GAG-i direktor nende silmis nii suur autoriteet, et 60 koolijuhti 80-st juba kraamivadki sahtleid, või ei arva nad Hendrik Aguri seisukohtadest midagi ega hakka tema peale sõnu kulutama.
Nende ridade kirjutaja on GAG-i direktoriga tuliselt ühel meelel selles, et koolis peavad töötama särasilmsed ja motiveeritud õpetajad, aga mitte väsinud, kibestunud, hädaldavad ja õnnetud inimesed. Aga kas selle saavutamine on ainult direktori võimuses?
Minu tutvusringkonnas ei ole olnud ühtegi naisõpetajat – ja aastakümnete jooksul on neid päris palju olnud –, kes poleks soovinud hästi ja moodsalt riietuda. Aga katsu sa seda teha 530 euroga, mis maksudest üle jääb, kui on pere ja mees töötu. On absurdne, et lihtsamatel töödel: koristamine, transporditöö, ehitus, varustatakse töövõtjad tööandja kulul tööriietusega, aga õpetaja, kes peab kandma kostüümi ja rätsepaülikonda või muud hinnalist riietuseset, saab nii madalat palka, et peab kaltsukast abi otsima.
On absurdum ruudus, et meie õpilaste teadmised PISA testi järgi on esimese viie, õpetaja palk aga viimase viie hulgas. Kui kaua juba püüame õpetajale riigi keskmist palka kätte saada, aga ei saa, sest see läheb kiiremini eest ära, kui talle järele jõuame.
Kas aastal 1923 oli Eesti rikas?
Vana vabariigi riigikogu otsustas juba 1923. aastal, et kui õpetajale korralikku palka ei maksa, siis Eesti riigist asja ei saa. Ja õpetaja oligi püsivalt kõrgepalgaline kuni 1940. aastani. Kas 1923. aastal oli riik rikkam kui praegu? Sõda oli alles kolm aastat tagasi lõppenud, vaja oli tasuda võlga saadud sõjamoona eest, mis sai makstud alles 1928, ja riigi ülesehitus alles algas.
Praegune riigikogu mõtleb rohkem enda peale ja paneb ennast vormiliselt ilma puhkuseta 365 päevaks aastas tööle, et aga kuluhüvitis täiel määral kätte saada.
Nendest miljonitest, mis tänavune eelarve eelmisest suurem on, oleks osagi pidanud minema õpetajate palkade tõstmiseks. Ilusad koolimajad ja hea sisustus on toredad küll, kuid lõppude lõpuks on see siiski surnud kola, mis ei hakka elama, kui seal liigub ringi õnnetu õpetaja, kes ei tea, kuidas oma perega ots otsaga välja tulla. Tulu oleks suurem, kui aineline baas oleks veidi tagasihoidlikum, kuid õpetaja särasilmne ja motiveeritud, mitte surutud olmemurede koorma alla.
Võimumehed räägivad sageli, et riigiametnike palgad peavad olema kõrged, muidu ei saa nendele kohtadele võimekaid inimesi. Kas siis kooli polegi vaja võimekaid inimesi?
GAG-i direktor töötab andekatega
Kui lõpuks veel Hendrik Aguri kirjatüki juurde tagasi tulla, siis loodan teda varsti näha mõne ühe mahajäänud kooli juhina, mille ees lapsed ja vanemad praegu hirmu tunnevad ja millest õudusega eemale hoiavad. Mees peab ju oma väljakutset järgima. Soovitavalt võiks see olla üks maakool, kus töö tuleb teha tellija materjalist. Edu talle selleks!
