Kaasaegse kunsti KKK*
Kunst ei kuulu rahvale
Kunstist ei peagi ilmtingimata (kõik) aru saama. Pesupulbri- jt tarbekaupade reklaamid on tehtud pingsalt sellele mõeldes, et kõik aru saaksid, kuid tulemuseks on liigne lihtsustus. Kui lööme lahti juhtiva loodusteaduste ajakirja Nature ja hakkame lugema, saame kiiresti aru, et me ei saa sellest aru. Ent teadlaste positsiooni, erinevalt kunstnike omast, me seepärast veel kahtluse alla ei sea.
Arusaamatut on lihtne hukka mõista, eriti kui ei süvene. "Purkisittumine” kirjeldab Jaan Toomiku teost sama tähelepanelikult kui „kätega vehkimine” Tõnu Kaljuste tegevust orkestri ees. Hukkamõistmise talumatut kergust tunnen iga kord, kui näen silmanurgast saadet „Tantsud tähtedega” ja valmistun midagi sapist poetama. Ent üritan end talitseda – vahest on minu jaoks mõistmatul kellegi jaoks mingi väärtus – ja loodan, et kunstiskeptiline publik teeb sama minu suunal.
Nature on ajakiri teadlastelt teistele teadlastele, kas kunst galeriides on siis samamoodi spetsialistidelt spetsialistidele? Kohati jah. Kui teose teemaks on teised kunstiteosed või teooria, jääb selle hindamine suhteliselt kitsale seltskonnale, sest teose kõrval kogu konteksti lahti seletada poleks lihtsalt võimalik.
Eestis teevad enamiku kaasaegsest kunstist kõrgharidusega kunstnikud, keda on koolis järele aidatud selles, mis kunstis „vahepeal” toimunud on. Kui viitan „vahepealsega” raudse eesriide tekitatud lüngale laiema publiku kunstiteadmistes, kõlab see nagu jutt aastast 1991, mitte 2011. Ent vanamoeliste skulptuuride jätkuv tekkimine avalikku ruumi näitab, et omavalitsuste tasandil on ka „Kunstiraamat noortele”, mis ometi jõudis 1930-ndate kunstist kaugemale, läbi töötamata.
Kunst ei ole meelelahutus
Kaasaegne kunst ei ole jõudnud kohvilaudadele ega elutubade seintele, sest ühtedel on ees Kroonikad ja teistel Laikmaad. Kaasaegne kunst on tõmbunud või tõrjutud oma galeriidesse ja hingab-hingitseb sedamööda, kuidas Kultuurkapital tööde vormistamiseks raha eraldab. Kõige teravamad teosed tehakse tudengipõlves, misjärel minnakse (päris, st tasuvale) tööle. Lõputööd jäävadki sageli lõputöödeks. Käesoleva lõigu kombel kaldutakse melanhoolsusse.
Kaasaegne kunst võib olla üsna tõsine, ebamugav, pingestav – nagu elugi. Tõsi, väga paljude jaoks oleks mugavam, kui kunst lahutaks meelt (ehk lahutaks meele olulisematest küsimustest), ei analüüsiks, kritiseeriks ega provotseeriks. Seepärast on avalik ruum Eestis jagatud kaubandusliku ja poliitilise propaganda vahel. Valmis vastuste asemel küsimusi esitavad teosed pole siin teretulnud.
Sõnum, mitte vägivald
Mauricio Cattelan riputas 2004. aastal kolm realistlikku lapsekuju Milano vanima puu otsa. Lahtiste silmadega poodukujud said rippuda ööpäeva, kuni üks mees need okste küljest lahti saagis (selle käigus ise alla kukkudes ja haiglasse sattudes). Cattelani teos oli vägivallast laste vastu, mitte vägivald laste vastu. Teose traagilises lõpus ei näe ma sallimatust vägivalla suhtes, vaid soovimatust sellest mõelda või rääkida, äratõukereaktsiooni, mis meilgi sage tekkima, kui teosed galerii isolatsioonist avalikku ruumi viiakse.
Üks nutikas inimene iseloomustas kaasaegset kunsti kui kõveraks väänatud traati, mille otsas on tups – see võtab tõenäoliselt kokku paljude arvamuse. Nagu inimesed pole lakanud varastamast ja tapmast – varastatakse täiuslikumat tehnikat, tapetakse valdavalt ikka vanaviisi –, pole ka kunstnikud oma teostega kvalitatiivset hüpet sooritanud. Kunsti puhul pole küsimus „Kas see on kunst?”, kunst olemine ei lunasta ju automaatselt ühtegi teost – vaid „Kas see on hea kunst?” või pigem „Kas see kunst töötab?”.
Valdav osa on keskpärane
Kui teos ei tööta, ei aita appi kutsutud prantsuse poststrukturalistid valgel A4-l ega laias maailmas sisse tallatud teemade kordamine. Kui loen, ikka neilt samadelt kummituslikult valgeilt A4 lehtedelt, kuidas kunstnik mängib selle ja tolle nähtuse ühtede ja teiste aspektidega, tean, et lahkun näituselt tühjade kätega. Järjekordne foto inimesest kaadri keskel, seismas poosidevahelises ebamugavas asendis (millest nüüdseks saanud poos), vaatamas hoolega tabatud ilmetul pilgul kaamerasse, näitab, kuidas kunagised uudsed näitamisviisid on stereotüüpseteks muutunud.
Osa kaasaegsest kunstist on tõesti kunstina raske ära tunda, kui võtta etaloniks klassikaline maal või skulptuur. Kaasaegne kunstiteos ei kutsu ennast imetlema, vaid töötab vaataja mõtete suunaja, katkestaja, nihestajana. Kui Toomas Thetloff ehitab galeriis ühe trepiastme teistest neli sentimeetrit kõrgemaks, ei kutsu ta meid seda astet imetlema, vaid juurdlema komistamise üle, mõtlema sellest, kuivõrd automaatselt kulgeme ja ehk ka mõtleme. Füüsiline teos on jäämäe tipp, mis vaatajat enda pealt edasi, sügavamale mõtlema suunab.
* KKK – korduma kippuvad küsimused.
