Järelevastamine kui lõputult veniv kummipael
Marcus Hildebrandt nimetas 16. märtsil Õpetajate Lehes ilmunud artiklis Eesti koolide järelevastamissüsteemi ebapedagoogiliseks, tuues võrdluseks Saksamaa koolid, kus selline tava puudub ning õpilased õpivad selle kaudu vastutustunnet. Nõustun autoriga ning leian, et lisaks on järelevastamiste koomaletõmbamine üks võimalus, kuidas meie õpetajate koormust veidigi kahandada.
Päriselus asjad nii ei käi
Kuna õpetasin eri vanuseastmeid ning noorematel lõppesid tunnid varem, määrasin kaks aega. Veerandi alguses ei ilmunud enamasti kedagi kohale ja sain samal ajal tunde ette valmistada või töid parandada. Veerandi lõpupoole muutus pärastlõunane liiklus aga üsna tihedaks. Kes oli töö ajal haige olnud, kes reisil käinud, kes niisama õppimata jätnud, kuid nüüd avastanud, et võiks ju veerandihinnet ikka kergitada ja viimase kahe ära parandada. Paar päeva enne hinnete väljapanemist teadis koristaja alati, et neil päevil ei saa kraamimisega nii ruttu ühele poole kui tavaliselt, sest klassid on lapsi täis.
Lisaks sellele, et õpilased käisid töid järele tegemas kindlaksmääratud konsultatsioonitundides, oli alati neidki, kes ütlesid, et nendel aegadel nad tulla ei saa, kuna samal ajal on vaja teha vene keele, matemaatika, keemia töö või minna muusikakooli, trenni, autokooli. Algaja õpetajana püüdsin kõigile vastu tulla, tahtsin anda õpilastele võimaluse oma hinnet tõsta ja paremaid tulemusi saada. Seda hetkeni, mil hakkasin mõtlema, milleks on õigupoolest hea, et õpilased saavad aina uusi võimalusi, oskamata neid vääriliselt hinnata.
Õpilastele jääb koolist väärarusaam päriselust, kus alati ei ole võimalik aega tagasi keerata või äpardunud tegusid mitu korda heastada. Kui arst ei viitsi esimesel visiidil patsiendi haigusloosse süveneda, on sel tagajärjed, kui kokk keerab road vussi, on klientide esmamulje restoranist rikutud. Seda ei saa parandada ka hõrgutava magustoiduga.
Kasvatab vastutustundetust
Ühelt poolt on tore, et meie koolides antakse õpilastele võimalus kehvasti sooritatud töid hiljem järele teha. Ka tublidel õppuritel lähevad kontrolltööd ühel või teisel põhjusel mõnikord aia taha ning on hulgaliselt neid, kes on küll väga püüdlikud, kuid teistest lihtsalt aeglasemad ning vajavad lisajuhendamist. Kordamine on tarkuse ema, armastavad meie õpetajad rõhutada. Teisalt leian, et süsteem, mis laseb looderdajatel tunni ajal töö tegemata jätta ning selle asemel järele vastama tulla, tõepoolest kasvatab vastutustundetust ning tekitab õpetajatele liigset lisatööd.
Mida teha olukorras, kus koolis on nõue, et õpilane saab ebaõnnestunud tööd järele teha positiivse tulemuse saavutamiseni, aga õpilane ise sellest kuigi huvitatud ei ole ning käib mitu korda proovimas, äkki seekord õnnestub? Õpilane teab, et on ka järgmine võimalus, ning proovib, mis on see minimaalne tase, millega võib tööst läbi saada. Mitmed õpetajad nii-öelda venitavad kolme välja, sest õpilane ilmus ju konsultatsioonitundi kohale, näitas üles huvi. Kas õpilane tegelikult ka teema selgeks sai, pole sugugi kindel.
Ka Saksamaa naaberriigi Hollandi koolis, kus praegu praktikal olen, on õpilastel kaks võimalust: töö ära teha ja positiivne hinne saada või töö ära teha ja negatiivne hinne saada. Kehva hinnet üldjuhul parandada ei saa ning seega tuleb Hollandis tunduvalt vähem ette olukordi, kus õpilased jätavad tööks lihtsalt õppimata. Negatiivne hinne alandab küll ühe perioodi koondhinnet, kuid nii õpilased kui ka õpetajad teavad, et see on vaid üks hinne teiste hulgas ning järelikult tuleb kõik järgnevad tööd paremini sooritada. Kui õpilane on tõepoolest pikalt haige olnud või tal on tõsine probleem, koostatakse tema jaoks individuaalne plaan, kuid enamasti teeb ta töö järele ainetunni ajal. Minu Hollandi kolleegid imestavad, kuidas on Eesti õpetajatel aega pärast tunde veel koolis istuda ja niigi madala palga juures sisuliselt lisatööd teha.
Justkui õpetaja eralõbu
Tasuta töö see ju ongi. Võib-olla on koole, kus konsultatsioonitundide eest lisatasu makstakse, kuid minu tutvusringkonnas sellistes koolides töötavaid õpetajaid ei ole. Õpilaste järeleaitamine ning kordustööde korraldamine on praegu justkui õpetajate eralõbu. Kes on enda töö nii seadnud, et järelevastamised tehakse vahetundidel või ainetunni ajal, saab pärast tundide lõppu koju minna. Kes on vastamised määranud pärast tunde, veedab oma tasustamata ajast tunnikese või kaks veel koolis.
Võib-olla tegin õpetajatööd alustades liialt lisatööd, aga pigem kaldun arvama, et järgisin lihtsalt reegleid ja püüdsin vastata nõudlusele, mille praegune järelevastamissüsteem oli tekitanud. Õpetaja aeg ei ole kummist ning kuni järeltööde tegemist koomale ei tõmmata, tuleks õpetajatele konsultatsioonide eest vähemalt lisatasu maksta.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
Kersti Kukk on Comeniuse programmi praktikant Hollandi koolis
