IT-poiss peab oskama rohkem kui lihtsalt arvutit kasutada
Ants Sild on just õige inimene kõnelema kutsehariduse ja tööturu suhetest. Ta on pikka aega tegelnud haridusküsimustega Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidus. Üleminekuhindamise käigus väisas komisjoniliikmena ülikoolide IT-õppekavu. Lisaks on IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) kutsekomisjoni liige, mistõttu oskab sõna võtta ka kutsehariduse teemal. Kõige eelneva kõrval on ta Baltic Computer Systemsi juhataja.
Silla selgitusel käib ka Eestis lõputu ja ülemaailmne vaidlus: ettevõtjad ütlevad, et koolid ei anna neile vajaliku tasemega tööjõudu, koolide poolt tuleb vastuseks, et öeldagu neile, kui palju ja millise kvalifikatsiooniga inimesi vajatakse.
IT-eriala võib lõpetada juba töötav professionaal, samas kui lõpetajate tagumine ots oskab ehk vaid enam-vähem arvutit kasutada. Veel mõni aasta tagasi lasti IT-erialalt välja sekretäri-masinakirjutaja tüüpi inimesi. Kas see on praeguseni nii, ei julge Sild kindlalt öelda. IT-eriala on suhteliselt populaarne müügiartikkel. Sellega on mõnigi kool meelitanud endale õpilasi, kuid saatnud tööturule pelgalt arvutikasutaja tasemega lõpetanuid, kes pole mitte IT-spetsialistid, vaid lihtsalt keskmisest natuke paremad arvutikasutajad.
Mitte spetsialist, vaid tehnik
Nüüd enam kutsekoolide õpilasi õppimise ajal tööturule ei tõmmata. Võrreldes kolme kuni viie aasta taguse ajaga, mil tööle said kõik, kes arvutitest rääkidagi oskasid, on olukord muutunud. Alama astme kvalifikatsiooniga noortest IT-turul puudust pole. Sellise nivoo spetsialiste, sh iseõppinuid, lasti firmadest kriisi ajal ka kokkuhoiueesmärgil lahti. Tööandjad ootavad, et kutsekoolid rihiksid kõrgemale tasemele. IT-spetsialisti kutseharidus peaks võimaldama rohkemat kui pelgalt tavaprogrammidega hakkama saamist. Selline töötaja pole IT-spetsialist, vait tehnik. Kutsekoolis on inimene õppinud kaks-kolm aastat iga päev IT-d, selle õpetamise mahu juures peab jõudma spetsialisti esmasele tasemele, kust on võimalik edasi minna.
Kuni süsteem on isereguleeruv ning igaühel võimaldatakse olla nii, nagu ta ise tahab, olemegi kõik laisad, ütleb Sild. Kui saame kutsestandardi nõuete tasemed paika ja teeme õppekavad nende järgi, siis saame koolist tulejate taset mõõta, esitada õpetajatele konkreetsed nõudmised ning selle alusel neid ka koolitada ja motiveerida.
Kutse-, rakenduskõrg- ja ülikoolide ning tööturu ühendamiseks on loodud kutsestandardid. Õpilane või juba töötaja sooritab kutse andja juures kutseeksami ja selle õnnestumisel antakse talle tema tasemele vastav kutsetunnistus, milleks soovitavalt on üle Euroopa tunnustatud sertifikaat. See peab võimaldama tööandjal hinnata, mis teadmised, oskused ja kogemused on inimene omandanud, andma koolile pildi, kas tema lõpetajad on nõutud tasemel, ning õpilasele teadmise oma tasemest. Kahjuks pole paljud ettevõtjad ega isegi koolid kutsestandarditest piisavalt teadlikud. Erinevalt reguleeritud kutsealade, näiteks elektriku või ehituse erialast, mis sisaldavad teadvustatud tulevikuriski, pole IT-firmadel hoobasid, et koolilõpetanutelt kutsetunnistust nõuda.
Teine üldine probleem peitub olukorras, kus lõputunnistus ei ütle taseme kohta kuigi palju – koolid püstitavad ise endale kvaliteediülesande ja mõõdavad tulemusi. See võib haridust devalveerida. „Survemehhanisme, et liiga palju õpilasi koolist välja ei lendaks, on palju – alustades pearahast,” räägib Sild. Näiteks möödunud aastal tehti IKT-erialal kutseeksameid vaid kuues kutsekoolis üheksateistkümnest!
Kutseharidusse on suunatud palju investeeringute euroraha. Probleemiks on endiselt kutseõpetajate palk. „Investeeringud infrastruktuuri ja palgaraha – üks EL-i abirahast ja teine meie eelarvest – on tasakaalust väljas.” Sild mõistab, et inimeste arendamine ongi tunduvalt keerukam kui kasutada euroraha majade remondiks ja seadmete hankimiseks. Ja abiraha on vaja ära kasutada.
Igaüks ajab oma rida
Kuid miks pole motivatsiooni lõpetajatele selgeid nõudeid püstitada? Ants Sild ütleb, et mehhanism on nagu telefonimängus: „Mõte pannakse otsast sisse ja pole päris kindel, mis lõpust välja tuleb. Üks komisjon tegi kutsestandardi, ja see töö oli Kutsekoja vastutusel. Selle standardi alusel koostas REKK riikliku õppekava, ning see on nende vastutusel. Seejärel visatakse pall koolidele, kes õppekava kasutusele peaksid võtma. Igaüks mõtleb veidi omamoodi ja tulemus polegi see, mis vaja,” kirjeldab Sild. „Peab saama koostöö funktsioneerima, nii et need, kes kutsestandardi ja nõuded välja mõtlesid, saaksid protsessi lõpus näha, kas välja tuli ikka see, mida plaaniti.”
Ettevõtja on Silla kinnitusel isekas: „Tema ajab oma liini – tahab parimaid spetsialiste võimalikult lihtsalt ja odavalt. Seetõttu tuleb ettevõtjat pressida, motiveerida, et ta mõistaks – millegi nõudmisest ei piisa.” Kunagi oli tööandjate põhiprobleem see, et koolilõpetanud ei osanud keeli. Siis oskamatus suhelda. Praegu on palju kuulda, kuidas värsked töötajad ei oska tööd korraldada. „Üheski koolis ei õpetata, kuidas oma tööd korraldada,” ütleb Sild. „Loed konspekti läbi ja seejärel tuleb eksam. Järgmine konspekt – ja jälle eksam. Päris tööl pead tegelema korraga kümne asjaga. Ei ole võimalik teha järgemööda. Parimal juhul seitse jõuad tehtud, kolme ei jõua – pead suutma otsustada ja valida.”
