Indrek Kasela äratas Sõpruse kino taas ellu
Sõber ja režissöör Andres Maimik: „Indrek on dünaamiline nagu Batman. Kui talle helistada neljatunniste intervallidega, asub ta tihti erinevates geograafilistes punktides – Londonis, Pariisis, Peterburis, New Yorgis. Vahel liigub ta jutt kiireminigi kui ta ise. Sageli tuleb talle öelda, et oot, Indrek, keri natuke tagasi, mitte ei jõua järele. Indreku huvid on mitmekesiseid – ajab peale filminduse ka mingit rahaasja, ja seda niriseb talle igalt poolt. Elab hästi. Aegade kiuste pole midagi pankrotistunud. Nüüd sebis endale ka Sõpruse kino. Tõeline renessansiinimene.
Indrek on vahva semu. Ta on väga karismaatiline, teda pannakse tähele ja kuulatakse. Sõpruse kino tutvustavad lühifilmid õnnestusid päris hästi, Indrek andis meile Rain Tolgiga täiesti vabad käed. Tema praegune välimus meenutab tublit Vahitorni tegelast, ainult lambukesed ja lõukoer on veel puudu. Indreku näitlejatalent on veel arenemisjärgus, Tõnu Tepandi võiks talle anda mõned artikulatsioonikursused. Naised on öelnud, et Indrek on täitsa kompu. Nii palju, kui mul on silma meeste ilu peale, olen sellega nõus. Ainult kõrvad on kummalise kujuga, nagu muinasjututegelasel…”
Eesti esimene art-house kino
Kui Tallinnfilm eelmise aasta lõpus vanalinnas asuvast ajaloolisest Sõpruse kinost välja kolis ja hakkas ruume rentima moodsas Solarise „kultuurikeskuses” (kino Artis), olid paljud filmisõbrad nõutud. Kas tõesti jääb 55-aastane hoone niisama seisma, või mis veel hullem, laieneb sinna äkki hoopis samas majas asuv ööklubi Hollywood? Õnneks otsustas Kasela koondada MTÜ Must Käsi alla sõpruskonna, tänu kellele on Eestil nüüd hoopis esimene tõeline art-house kino. „Tallinnas peaks olema vähemalt üks kino, kus kompromisse ei tehta. Ning kui kas või üks inimene istub saalis, on seda kellelgi vaja.”
Enne filme ei näidata uues Sõpruses reklaame, vaid ringvaateid. Nagu vanasti. Uuema aja „raskekahuriväe” Rain Tolgi ja Andres Maimiku lühiklippide vaatamine nõuab head närvi ja musta huumori taju – ekraanil võib näha riigi sünnipäevavastuvõttu, kus „presidendipaari” kätleb sadomasohhistidest paarike, aga ka Arvo Kukumäe enesetappu ning koolipoiste kaklust Lasnamäe veerel. Kõik vaimukad ja hea puändiga.
„Musta käe liikmeskond kasvab astronoomilise kiirusega, filmisõbrad tulevad omal initsiatiivil,” rõõmustab Kasela. Kuigi Sõprus on praeguseks avatud olnud vaid kuu aega, on tee kinno leidnud nii vanemad kaunite kübaratega prouad kui ka noored rulatajad.
Kui enne avamist arvasid mustakäelased, et naaberööklubi andunud austajad üritavad tungida 50-kroonise kinopiletiga alumisele korrusele diskole, siis tegelikkus on osutunud hoopis vastupidiseks... „Suvel tahaks aga kodinad kokku pakkida ja sõita Tallinnast kaugemale. Film on oluline osa kultuurist, aga paljudes maakohtades on kino täiesti välja surnud.”
Pasolinist Simmini
Kasela ise kasvas üles Soome TV ja heade filmide keskel. „Kummaline, et sügaval Nõukogude ajal saime näha kogu Pasolini retrospektiivi. See oli õnnelik õnnetus, et ta oli ühes isikus kommunist ja anarhist.” Vaadatud sai ka Fellinit ja muidugi kohalikke kuulsusi, Tarkovskit jt. „Film peab olema eluline, elulisem kui elu ise, ja seda need filmid on.” Kasela üks esimesi elamusi oli kolmest lühifilmist koosnenud „Karikakramäng”, eriti Peeter Simmi lavastatud „Tätoveering”. Kümneaastasele poisikesele avaldas suurt muljet lavakunstikooli esimese kursuse tudengi Arvo Kukumäe mäng ning ses mõttes on sümboolne, et just Kukumägi on ühe Sõprust tutvustava klipi peategelane.
„Meil on häid tegijaid päris palju, Veiko Õunpuu, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Marko Raat, Marianne Kõrver jt.” Kuigi 2007. aasta edule („Sügisball”, „Klass”) ei ole samal tasemel järge tulnud, ei tasu Kasela arvates heituda – filmi tegemine on pikk protsess, küll need head filmid tulevad.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
