Tehnoloogiline tsivilisatsioon, milles täna elame, võimaldab rebida sellelt küsimuselt igasuguse kultuurilis-mütoloogilise katte. Mis tuleb pärast tuumakatastroofi? Apokalüpsist tuumakatastroofiga võrrelda pole küll päriselt adekvaatne, aga sisuliselt on küsimus sama.

Mis tuleb pärast tuumakatastroofi, teavad need, kes elasid 1986. aasta kevadel Tšernobõli lähedal asuvas Pripjati linnas ja selle raadiuses. Tarvitseb vaid lugeda Svetlana Aleksijevitši raamatut „Tšernobõli palve” ja vaadata dokumentaalfilme, mis räägivad Valgevene lapsi tabanud kilpnäärmekasvaja epideemiast – hulk süütult kannatanud inimesi juba peaaegu teab, mida tähendab maailmalõpp. Miks tänases maailmas võimupositsioonidel olijad neist suurt kuulda ei taha? Progress nõuab ohvreid ja ohvreid on hõlpsam unustada.

Jaapanlased on kogenud radioaktiivsete ainete leket tuumajaamast, mille ehituse juures oli rakendatud kõige nüüdisaegsemaid ohutusabinõusid. See polnud hingevaakuv Nõukogudemaa oma moraalilageda töössesuhtumisega, millega võiks Tšernobõlis juhtunut põhjendada. Vaid üks tsunami, ja kogu kujuteldav kindlustunne haihtus.

Üks asi on vaadata maailmalõpuainelisi ulmefilme ja mängida mõttes kujutluspildiga sellest. Reaalne kogemus läbielatud kannatustest on midagi muud. Sel juhul mõjuvad samast teemast inspireeritud ajaviitelood, arvutimängud või põnevust kruvivad märulifilmid pigem pilke või osatusena. Nii Tšernobõli kui ka Fukushima ohvrid – need, kes veel elus on – ei taha ilmselt kuulda ühestki uuest kui tahes turvatud tuumajaamast.

Rahvahääletuse eel
Leedu seim on vastu võtnud otsuse, et 14. oktoobril 2012 tuleb Leedus tuumajaama küsimuses rahvahääletus koos parlamendivalimistega. Otsus referendumi kasuks üllatas, sest meediasse jõudnud uudiste põhjal on tekkinud mulje, et Visaginase uue tuumajaama ehitamine on juba väljaspool kahtlust. Lahendamata olevat vaid mõned ärilis-finantsilised üksikasjad. Näiteks soovivat Leedu, et ka Läti ja Eesti osaleksid tuumajaama ehitusel, aga Eesti Energia olevat äraootaval seisukohal, sest nende arvates on äririsk liiga suur.

Avalikkusega kõnelemine majanduskeeles on tunnuslik. Miks on tuumajaama ehitamise uudistes harva juttu keskkonnariskidest? Põhjus on ilmne: erialateadlaste ja ekspertide hoiatustel pole tootlikkuse sõnavaras vajalikku katet.

Kas Fukushima ja Tšernobõl on argumendid? Eesti-suguse väikese riigi puhul kindlasti. Tundub arukas seda meenutada. Miks seda ei tehta? Küllap on põhjus valitsevas ettekujutuses: kui sa majanduslikult ei mõtle, ei võeta sind oluliste ühiskondlike teemade aruteludes tõsiselt.
Kes ei tahaks mugavat ja mõnusat pesa, kus on soe ja valge. Suurfirmade lubadused ehitada maailma ohutuim tuumajaam paitavad kõrvu. Tulge, mängime koos Vene ruletti, kutsuvad nad. Aga kunagi ei tea, kas läheb õnneks.

Leedu sotsiaaldemokraatliku partei esindaja soovitab tuumajaama ehitamise asemel renoveerida vanu kortermaju. See ei kõla kuigi innovaatiliselt, kas pole? Pudenevate rõdudega kortermajade ülesvuntsimisega tegelgu seal elavad hädavaresed. Meie kohus on tegutseda mastaapselt, visionäärselt ja julgelt. Just niisugune hoiak on Eestiski tuttav.

Statistiline tanker
Keskkonnateadlikkus on Eestis üks Euroopa Liidu madalamaid, ütleb statistika. Meelde tuleb kümne aasta tagune juhtum, kui Greenpeace’i liikmed käisid Eestis meelt avaldamas, sest Muuga sadamas peatus ühepõhjaline naftatanker Byzantio. Protestijad sõitsid kummipaadiga ümber tankeri, kaasas silt „Oht!”. Eestlane kehitab sellise tembutamise peale õlgu.

Mõni aeg tagasi käis meediast läbi uudis, et Muuga sadamas püstitati laadimise rekord: 180 000 tonni masuuti ühte tankerisse. Kolm päeva tööd ja tanker nimega Blue Topaz on selle koormaga teel Tallinnast Singapuri. Braavo! Peaksime justkui tundma uhkust selle üle, et oleme transiitmaa, kust voolavad läbi kolossaalsed masuudi- ja naftajõed.

Tallinlasena tean, mis on selle statistika taga. Kui hiljaaegu pärast mõnepäevast Soomes viibimist Tallinnasse naasin, võttis laevalt maha astujaid sadamas vastu lämmatav masuudilehk. Puhta õhuga Helsingist tulles oli kontrast suur.

Päikeselinna varemeil
Mastaapseid tulevikku suunatud projekte sünnib inimeste peades alatasa. Kui ideed tegelikkusega kohandama hakata, võib selguda, et see ei kõlba. Ideed sünnivad ja surevad. Nagu inimesedki.

Iga ajastu loob oma päikeselinna idee, millel on maailma muutev ja vallutav sisu. Iga ajastu on mõne ambitsioonika idee krahhi tunnistaja. Süvenenud inimeseuurijad väidavad, et enesehävitamise soodumus on inimesse sisse kirjutatud. Võib-olla ei jäägi meil üle muud kui loota päikesele, tuulele ja vihmale?

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest