Ettevaatust – kristlik kool!
Hiljuti vapustas tervet Eestit võigas lugu neljast väikesest lapsest, kes kasvasid täielikus hooletuses nagu neli koerakutsikat. Õnneks on nad tänaseks oma lontrustest vanemate küüsist pääsenud ja lastekodus varjul, aga selge on see, et väikeste inimeste psüühikale tekitatud korvamatut kahju pole võimalik enam mitte kuidagi heastada.
Hea võib olla hoopis kuri
Oma lihaste laste eest mitte hoolitsemine on kohutav kuritegu. Kuid mitte midagi head pole ka selles, kui ema ja isa lähevad teise äärmusesse ning hoolitsevad oma lapse eest liiga palju. Ma ei mõtle siin ülemäärast hellitamist, vaid seda, kui isa ja ema – vastavalt omaenda veendumustele – langetavad lapse tulevikku kujundades ülemäära radikaalseid otsuseid.
Kõige kurikuulsamaks näiteks on muidugi vanemad, kes keelavad teha oma lapsele vereülekannet või manustada raskeid haigusi ära hoidvaid ravimeid, riskides sel kombel lapse tervise ja eluga. Soovides teha lapsele head – oma vildaka maailmapildi piires –, teevad nad hoopis suurt kurja.
Aga sarnaseid näiteid on veelgi. Ikka kuuleb aeg-ajalt isemõtlejaist, kes ei luba oma last kooli või sunnivad vägisi taimetoitlaseks. Alles mõni nädal tagasi lugesin ma ühest Toronto abielupaarist, kes keeldub avaldamast lapse sugu, kuna peab oluliseks, et laps saaks selle tulevikus ise valida. See tähendab – sootunnused on lapsel loomulikult olemas, kuid ema-isa arvates on nendest lähtumine liialt kitsarinnaline ning nad lubavad lapsel ise otsustada, kas talle meeldib riietada end poisiks või tüdrukuks. Loomulikult on säärane „hoolitsus” oluliselt pehmem variant kui laste näljutamine ja pidamine koerajunnide keskel, aga samas on ikkagi kuidagi kahju väikesest inimesest, kes sünnib sedavõrd originaalsete põhimõtetega peresse.
Mees teab, mis mees teeb
Umbes samasugune tunne valdab mind ka siis, kui kuulen, et Tallinnas soovitakse avada veel üks usulise kallakuga kool vanalinna hariduskolleegiumi kõrval. Kui seda viimast kureerivad katoliiklased, siis uues koolis mängiksid esimest viiulit luterlased, igal juhul aga oleks kooli idee taas seesama – propageerida kristlikku maailmapilti ehk teha väikeste laste seas takistamatult usupropagandat.
Ma ei saa mitte midagi ette heita täiskasvanule, kes mingitel põhjustel on jõudnud oma eluga nii kaugele, et on otsustanud teha koostööd kirikuga – see on tema isiklik asi, täpselt samuti nagu igal täisealisel inimesel on õigus takistamatult viina juua või liituda mõne poliitiliselt äärmusliku rühmitusega. Kuid mul on valus vaadata, kui need inimesed väntsutavad ka oma lapsi, kes ei suuda veel iseseisvalt otsuseid langetada ja usaldavad siiralt oma vanemaid. Ma ei pane pahaks, kui täiskasvanud inimene pargipingil viina joob, kuid minu meelest on sigadus, kui ta pakub seda ka oma alaealisele lapsele. Suhtun vaikiva halvakspanuga sellesse, kui täiskasvanud mees tõmbab karnevalil selga natsimundri, aga – suur mees, ise teab, kuidas ta end lolliks teeb. Kuid kui seesama mees sunnib oma väikest poega Hitleri pildi ees natsitervituseks kätt tõstma ja räägib talle luiskelugusid fašistide kangelastegudest, siis on aeg sekkuda lastekaitsel.
Ja täpselt samasugune on minu suhe kristlikesse koolidesse. Kui täiskasvanu palvetab, siis on see tema eraasi. Kui ta sunnib palvetama last, siis on see vägivald.
Ajupesu ei pruugi õnnestuda
Aastasadu on selge pilguga inimesed kogu maailmas võidelnud selle eest, et peletada koolist mustakuuemehi, lahutada haridus religioonist, saata köster sinna, kus on tema koht – kirikusse küünlaid süütama. Aga religioonil on omadus pärast seda, kui ta on uksest välja visatud, akna kaudu tuppa tagasi ronida. Mis parata – mõned inimesed ilmselt ei saa ilma, nii nagu mitte iialgi ei kao maailmast mõnuained. Kuiva seadust pole mõtet kehtestada, kuna see ei toimi nagunii, küll aga on igas normaalses ühiskonnas takistatud alkoholi ja tubaka müük alaealistele. Miks peaks see religiooni puhul teisiti olema? Las laps saab suureks – ja kui ta siis tunneb, et elus teisiti hakkama ei saa, las ta siis laseb ennast ristida ja hakkab mõne koguduse liikmeks. Aga väikestest inimestest võiksid vaimulikud oma näpud küll eemal hoida.
Muidugi – see, et laps pannakse kristlikku kooli, ei tähenda veel tingimata, et temast ka kristlane kasvab. Ajupesu ei pruugi alati õnnestuda. Tihti juhtub isegi vastupidi ja maailma ajalugu on täis näiteid, kuidas just kristlaste käe all õppinud lastest kasvasid kõige põhimõttekindlamad antiklerikaalid ja ateistid – see, mida vägisi peale sunnitakse, muutub sageli vastikuks. Pealegi sunnib kristlikus koolis õppimine religiooni üle juurdlema – ja miski pole usule ohtlikum. Aga ikkagi ei näe ma põhjust, miks peaks lapsi kogu selle jamaga vaevama. Et tunda ära millegi mädasus, ei ole tingimata tarvis ennast nägupidi selle sisse suruda, piisab ettevaatlikust nuusutamisest.
