Argo Kerb: Sülearvuti pole võlukepike
Uuringust võis välja lugeda, et sageli püüti sülearvutiga tundides kasutada samu meetodeid, mis arvutita tundides. Enely Prei tõi ka välja, et tihti pidid õpilased tegema arvutil kogu aeg üht ja sama tüüpi ülesandeid – näiteks ettekandeid PowerPointis või tekstitöötlusprogrammide abil referaate –, mis kippus neid ära tüütama. Osa õpetajaid võttis tehnilist abivahendit kui asja iseeneses, jättes tagaplaanile selle õpetuslikud eesmärgid. Ühe kitsaskohana toodi ettekandes välja, et ainekavadega seotud digitaalseid õppematerjale ei ole piisavalt.
Õpiraskustega lapsi arvuti pigem pärsib
IT-vahendite kasutamise baasoskused peavad olema omandatud ning ühtlustatud enne, kui neid õppevahenditena kasutama saab hakata. Uuringu läbiviijad olid sunnitud tõdema, et arvutite kasutamine ainetundides ei asenda arvutitunde. Ainuüksi sülearvuti kasutusele võtmine õppetulemusi ei muutnud ja õppimisraskustega õpilasi edasi ei aidanud. Konstateeriti hoopis kurioosset fakti, et õpiraskustega õpilasi sülearvuti segas – pärssis veelgi enam tunnile keskendumist. Nimelt kippusid nad tunni ajal sülearvutiga mängima.
Siiski tuleb ära mainida, et kui kasutati spetsiaalset õpitarkvara, õpilaste hinded paranesid. Küll aga ei parandanud sülearvutid õpilaste suhtumist kooli, koolitöösse ega vähendanud puudumiste arvu. Huvitaval kombel poiste õpimotivatsioon projekti käigus hoopis vähenes.
Esmane usk, et sülearvuti kasutamine lihtsustab õpet, vahetus üsna kiiresti arusaamaga, et see tekitab õpetajatele hoopis suurel hulgal lisatööd ning tõstab koolikoti kaalu üle lubatud normi. Puuduv metoodika, hägusad arvutikasutamise reeglid, eestikeelsete õppematerjalide puudus, ebapiisav haridustehnoloogiline tugi ja koolide vähene tehniline võimekus on vaid mõned eksperimendi jooksul väljatulnud puudujäägid, mis tuleb üha kiirenevate digitaliseerumisprotsesside kontekstis lahendada.
Artikkel pärineb Õpetajate Lehest.
