Allaheitlikkuse allikad ja halin
Ärge laske lollusel enda üle võimust võtta. See igavest vastuhakku nüridusele sümboliseeriv värdladinakeelne tsitaat „Nolite te bastardes carborundorum” pärineb Margaret Atwoodi antiutoopiast „Teenijanna käsiraamat”. Kuigi meie riik jääb totalitarismist kaugele, vajab ka meie üleolevast itkust tiine elu lollusele ja halisemisele teadlikku positiivset vastuhakku.
Samal ajal kui terve maailm laulab Eestile hosiannat eeskujuliku majanduse eest ning lihtsad inimesed teevad oma külades eesrindlikke algatusi, on ikkagi liiga palju neid, kes leiavad, et asjad on nii halvad, et enam hullemini minna ei saagi. Ma mõistan täielikult eluterve ja isegi karmi kriitika vajalikkust, sest puhastamist vajavaid mülkaid on Eestis tublisti. Kuid raske on taluda meie elus eriti viimastel aastatel lokkama hakanud virinat, mida luuakse puhtalt kiusu enese tekitamise pärast – ja vahel ma kahtlustan, et ka tegelike valupunktide peitmiseks.
Ise sa sinna püünele ronisid
Meenutagem kuumi debatte näiteks naiste „koha” ja seksuaalvähemuste ning üldise sallivuse teemadel, kus domineerib raev traditsiooniliste võimupositsioonide nõrgenemise pärast. Või siis lihtsalt halinat, mille kohaselt on Eestis kõik vastik, alates kliimast ja lõpetades ebasõbralike inimestega, kes endast nagunii liiga palju arvavad, sest julgevad veel midagi ette võtta. Selline pimemust masendusepigi katab kõik ühtlase nimetu saastataagaga.
Õnneks on piisavalt palju inimesi, kes ikkagi suudavad teha ja olla ega lase end mahategijatest muserdada. Selliste inimeste olemasolu teeb hinge soojaks. Kuid ma olen üha rohkem näinud, kuidas nad väsivad. Tõmbuvad enesesse. Loobuvad enda tööst ja tegemistest rääkimast, sest ei taha saada pidevalt negatiivsete kommentaaridega üle valatud. Lakkavad isegi teistele kaasa tundmast ja aitamast.
„Ma võiks paljutki teha ja rääkida, aga ei taha – hiljem öeldakse taas, et ise ronisid esiplaanile, ja sõimatakse,” põhjendas mulle üks tubli tegija, kunstnik, enda käegalöömise põhjuseid. Ma üritasin küll talle rääkida, et kui sa ei astu esile, ei saa ka sinu loodud hea ühiskonnas liikuma. Kuid ta katkestas mu jutu ja ütles kurvalt, et tema eelmisele ülesastumisele järgnesid sellised kommentaarid, et ta ei söandanud oma lapsigi arvutisse lubada. Tema sõnad ja teod tehti maatasa, arvustati vaid tema välist olekut, mis ei puutunud absoluutselt asjasse. Niisiis otsustas ta pigem tagasi tõmbuda, teha oma asja edasi, aga omaette. Väljaspool häirivaid halvustamisnooli, kaitstes end looriga „mis nüüd mina” ja „nagunii see ei aita”. Nii nagu tema muttatampijad seda sisimas soovisidki – poritiik sai jälle ühtlasemaks.
Kunagi pole piisavalt hea?
Mina ja kümned teised noogutasid teadvalt kaasa, kui president Toomas Hendrik Ilves augusti alguses Võtikveres Imbi Paju korraldatud raamatuküla üritusel rääkis ütkust – üleolevast itkemisest oma riigi üle. President täpsustas, et ütkemine käib nende väljaannete pihta, mis sihiteadlikult taasloovad oma lugudega asjatut väiklust, suletust, tagakiusamist ja viha. Imbi Paju tegi sealsamas pöördumise, kus kutsus üles rohkem märkama ja tunnustama, sest selleta vajub inimene kokku.
„Me võiksime õppida õpetama läbi tunnustamise, mitte läbi vigade rõhutamise, nii on kõigil tunne, et midagi pole kunagi piisavalt hea,” on Imbi Paju avalduses kirjas. „Me võiksime alustada nüüd kohe sellest, et küsime teiste inimestega suheldes nende käekäigu järele, pakume oma abi ning jagame tunnustust. Läbipõlenud inimestega ei pürgi edasi ega ehita paremat elu.”
Eestlased on aga ajast aega suhtunud kiitusesse ettevaatlikult. Kui läänemaailm vaevleb liigse kiitmise sündroomi käes, siis Eestis jääb tunnustusest kõvasti puudu. Isegi meie vanasõnades on kiitusel ja tunnustusel halb maik juures – teate küll, mis juhtub siis, kui „lolli” kiita... Isa ütles lapsepõlves mulle ja õele, et kui ta meid kiidab, siis me ei arene. Muidugi ta kiitis meid ka, aga põhjus, miks ta seda enda sõnul vähem tegi, kui vaja, oli mulle, õrnale murdeeas ninatargale, arusaadav. Ei ole vaja kiitust, vaid hoopis kriitikat.
Kuidas mitte mürki võtta
Objektiivselt võib ju kalduvusest ennast alavääristada aru saada. Kui sa hoiad pea longus, siis jätavad totalitaristlikud võimurid selle alles. Taoline hoiak päästis nii Saksa kui ka punaparunite aegu. Kuid need ajad on möödas ja on aeg end sirgu lüüa.
Paljuski tingib meie viha ja allaheitlikkuse ka enda nn nigelama seisundi tunnus. Venelased idapiiri taga irvitavad mõnuga, et Nõukogude Liidus olid eestlased esimesed, nüüd euroliidus viimased. Muidugi ajab selline ilkumine kopsu üle maksa, ainult et – me pole (enam) kaugeltki viimased. Esimesed viis rikast samuti mitte, kui vaadata vana maailma rahandusseisu. Kuid kas seda ongi vaja? Kes on rikkam, kas see, kel on palju võlgu?
Halvustavat halli fooni loovad kõik need, kes ise eri põhjustel ei viitsi / ei saa / ei taha ja leiavad, et „kui sul on ja mul pole, siis parem ärgu olgu sul kah”. Olla nn kolmandas Eestis on halvustajate endi valik, kuid sealt tulev mürk ohustab kõiki. Paljuski on meie kompleksid tingitud ka ajaloolistest põhjustest – võim on alati võõras olnud. Kui inimene tunnetab, et temast midagi sõltub, siis ta enam ei vingu, vaid tegutseb. Küsimus on vaid, kuidas elukutseliste virisejate mürki mitte sisse võtta.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
