VIDEO | Eksimused talvel: juhid ei oska tihti libisemisse sattudes õigesti käituda

 (32)

Talvistel libedatel teedel tulevad auto juhitavuse piirid võrreldes suviste oludega ette palju madalamatel kiirustel ja isegi väikeste juhtimisvigade tõttu. Lisaks ei oska juhid tihtipeale libisemisse sattudes õigesti käituda.

OÜ Autosõit sõiduinstruktor Indrek Madar ja Veli Rajasaar käisid Männikul libedasõidurajal proovimas ja uurimas, mis külglibisemist põhjustab ja kuidas seda vältida.

Miks auto libiseb?

Auto hakkab libisema, kui rehvi ja teepinna vaheline haarduvus ei ole enam piisav, et auto massi rataste poolt osundatud suunas liigutada või sirgjoonel liikumas hoida.

Kui libisemine algab, siis hakkab kas auto nina või saba juhi valitud trajektoorilt kõrvale kiskuma. Füüsikareegel on lihtne: raske keha tahab liikuda võimalikult otse. Selle jõu murdmiseks peab autojuht tegema rooliga liigutusi, mis auto trajektoori muudavad.

Arvad, et tead libedasõidust kõike, kliki siia ja saa teada: TESTI ENNAST | Kas Sa oskad libiseva auto uuesti teele keerata?

Seotud lood:

Kui rehvi ja tee vaheline haarduvus on piisav, siis viib juhi tegevus auto sinna, kuhu vaja. Kui sõidukiirus on suurem, on auto juhtimiseks vaja suuremat jõudu, aga suurema kiirusega väheneb rehvide ja tee vaheline kontakt ja nii võib talvel väga lihtsalt tekkida olukord, kus auto ei taha roolile enam reageerida. See ongi libisemine.

Tavaliselt hakkab auto libisema kurvis või pöördel ja seda ennekõike siis, kui valitud sõidukiirus ei ole teeoludele vastav - mida suurem on sõidukiirus, seda kehvem on kontakt rehvi ja teepinna vahel.

Ka lumevaalud ja roopad võivad auto juhtimise jõuliselt üle võtta. Lahtine lumi või lörts pidurdab ühte ratast, mis on suurem jõud ning see kisub autot vales suunas.

Katse näitab: kiirus on libisemise hea sõber

Proovisime teooriat päriselus: võtsime keskmise eestlase “keskmise auto” ehk kompaktse esiveolise, automaatkastiga linnadžiibi ja läksime sellega Männiku libedasõidurajale. Ühtegi juhiabi me maha ei võtnud, sõitsime nagu sõidaks tavaline inimene.

Võrdluseks võtsime autokooli esiveolise superkompakti, millel saab kõik “abid” maha lülitada ja auto külglibisemisse lasta ning sellega simuleerida olukorda “lehm libedal jääl”.

Tegime mõlema sõidukiga erinevatel kiirustel nn põdrakatse. Sellel katsel peab juht takistusest mööda põikamiseks tegema libedal teel järsu liigutuse rooliga ühele poole ja seejärel kohe teisele poole. Selline edasi-tagasi liigutus on koos suurema sõidukiirusega täpselt see, mis libisemise tekitab.

Hyundai i20 Active Cross roolis möödus kõik pingevabalt, sest auto on uus, selle juhiabisüsteemid kaasaegsed ning rehvidki uued ja väga head. Harjutusväljaku kiirused vastasid linnakiirusele. Siinkohal tulebki meeles pidada, et auto üksinda ei sõida ega mõtle - lumi ja jää on harjutusväljakust oluliselt libedamad ning valesti valitud kiirus maksab ka kõige parema sõiduki puhul väga valusalt kätte.

Turvaline sõit ei ole vaid roolikeeramine. Millest see aga veel sõltub, loe siit: Mida teha, et autoga oleks talvel turvaline sõita?

Kiiruse kasvadesl küll Hyundai libisemine pikenes, aga auto jäi siiski piisavalt juhitavaks, et korrigeeriva liigutusega soovitud suunas sõitmist jätkata ilma auto üle kontrolli kaotamata. Seejärel korrati samades tingimustes katset autoga, millel elektroonilised abid olid välja lülitatud ja rehvid halvemad - õppesõidu Toyota Yaris on “näpitud” nii, et see lihtsamalt libisemisse satuks.

Loe veel

Hyundaiga seega külglibisemise katse “ebaõnnestus” ehk juht suutis auto üle säilitada kerge vaevaga kontrolli. Yaris sattus kontrollimatusse külglibisemisse ja peatus alles kruusaserval. Asjaolu, et autod on muudetud tahtlikult ebavõrdseks näitab ühest küljest juhiabisüsteemide positiivset mõju kontrolli säilitamisele ohuolukorras.

Teisest küljest aga aitab see näitlikustada auto käitumist veelgi libedamal teel. Teisisõnu, sama sõidukiirus libedamal teel tähendas seda, et auto muutus täielikult kontrollimatuks.

Yarise libisemispiir on palju väiksemal sõidukiirusel ning sama katse läbimine erinevatel kiirustel näitas selgelt, et ka väike sõidukiiruse vähendamine - 5 km/h võrra - muutis juhtimist lihtsamaks - roolis pidi palju vähem võimlema ning auto jäi juhitavaks.

Seega - külglibisemine tekib peamiselt liiga suure kiiruse ning järskude rooliliigutuste tõttu. Kiiruse vähendamine on peamine tegur selleks, et sõiduk ei satuks nii lihtsalt libisemisse.

Külglibisemisest väljatuleku lihtsad nipid

  • Kui auto hakkab kergelt kõrvale kiskuma, piisab enamasti, kui tõstad jala gaasipedaalilt. See gaasivabastus lõpetab auto edasi liigutamiseks vajaliku jõu tekitamise, kiirus hakkab vähenema ning rehvide osa haarderessurssist “vabaneb” selleks, et juhtimisega tegeleda.
  • Kui see enam ei aita, vajuta ruttu siduripedaal alla, et kogu rehvide haarduvus juhtimisele vabastada ja keera kohe rooli libisemise suunas.
  • Siin on tähtis meeles pidada, et ruttu ei ole sama, mis palju. Sidur lahutab mootori ratastest ja need hakkavad pöörlema ühesuguse kiirusega ning neile mõjuvad ühesugused jõud. Kui külglibisemine lõpeb, rooli auto otseks.
  • Libisemise lõpul tuleb rool keerata otseks veidi enne seda, kui auto läheb otse. Vastasel korral algab külglibisemine teises suunas. Selle reegli järgi tuleb toimida ühtemoodi nii esi- ja tagaveolise kui ka nelikveolise auto puhul.
  • Automaatkäigukastiga autol sidurit vajutada ei saa. Vabasta gaasipedaal ja keera rooli tasakesi libisemise suunas.
  • Kui auto on külglibisemises või libiseb hoopiski esimene ots, ei tohi piduripedaali vajutada. Aga kui on selge, et auto enam juhi tegutsemisele ei allu, ruum saab otsa või juhile tundub, et ta ei saa olukorraga hakkama, tuleb igal juhul pidurdada nii tugevalt kui võimalik. Seda selleks et kokkupõrke hetkel oleks sõiduki kiirus võimalikult väike.

Siin ongi kaks äärmust. Kas proovida juhitavus taastada või proovida seisma jääda. Kahte korraga põhimõtteliselt ei saa.

Õige kogus rooli keeramist libisemisele vastassuunas sõltub libisemise nurgast. Autod ja nende juhiabid on projekteeritud nii, et auto üritab minna sinna, kuhu suunas näitavad esimesed rattad. Seega õige kogus roolikeeramist on just nii palju, et rattad sihiksid õiges suunas.

Üle keeramise vältimiseks on kasulik meeles pidada seda, et enamikes maanteel ette tulevatest liiklussituatsioonidest piisab korrigeerimiseks veerandist roolipöördest. Pikema külglibisemise korral võib olla vajalik keerata rooli pool pööret.

Kui rooliga töötamisest enam ei piisa, siis võib libisemine olla juba nii suur, et on õige hetk pidurit vajutada ja loota, et kõik läheb hästi. Ühest käitumisnõu anda ei ole võimalik - iga juht peab teadma enda auto võimeid, enese sõiduoskust ja vastavalt sellele käituma.

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.

LOE LISAKS:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare