SUURES PILDIS: Vaata, kuidas võrratu Amazonas, liikide pühamu, jutustab oma lugu

 (5)
Kauni päikeseloojangu võivad mõne hetkega varjutada tihedad vihmapilved: kuuma kliima tõttu aurustunud vesi liigub Andide mäeaheliku suunas.Foto: Tiit Blaat

Enamik inimesi seostab Peruud esmajärjekorras Machu Picchuga. Lõputud turistide hordid voorivad seda muistset inkade linna imetlema igapäevaselt, Google`i pildipankki juhatab meid Peruud tutvustades esmajärjekorras just nende mägede embuses asuvate imeliste linnamüüride juurde.

Hoopis vähem teatakse Peruud Amazonase jõe ja seal kasvavate vihmametsade tõttu kui üht osa meie planeedi kopsudest. Peruud, Boliiviat, Brasiiliat, Ecuadori ja Colombiat läbiv Amazonase jõgi on 6700 km pikkusena maailma pikim. 20 protsenti magedast veest, mis ookeani jõuab, on pärit sellest jõest.

Amazonase ja tema lisajõgede kaldal laiub umbes seitsmel miljonil ruutkilomeetril vihmamets, mis toodab märkimisväärse osa meie planeedil eluks vajalikust hapnikust. Kuigi viimaste aastakümnetega on hävitatud sadu tuhandeid ruutkilomeetreid lugematute taime-ja loomaliikidele koduks olevat metsa, et rahuldada inimkonna aina kasvavaid vajadusi maavarade ja põllumajandusliku maapinna järele, on suurem osa vihmametsast jäänud senini tsivilisatsioonist puutumata.

Arvatakse, et neis vihmametsades elab iga kümnes loomaliik planeedil, taimede liigirikkus ruutkilomeetril küündib tuhandeteni, ja erinevaid kalu on jõgedes rohkem kui Atlandi ookeanis. Kõnekas on fakt, et kui läänemaailm tunneb ligikaudu 200 söödavat troopilist puuvilja, siis Amazonase vihmametsades kasvab neid üle 3000! Siinsetes vihmametsades elab terveid hõime, kellel pole läänemaailma inimestes ja nende elust-olust aimugi!

Pole ka imestada - Amazonase jõgi on vist ainus, millest ei vii siiani üle ainsatki silda. Eks neid olekski vist ka keeruline ehitada, sest jõe suurus on varieeruv. Nimelt ligi pool aastat kestev vihmaperiood ujutab üle tohutud vihmametsa alad, veetase võib kohati tõusta kuni 8-9 meetrit, muutes tiheda metsa kümnete kilomeetrite ulatuses kuiva jalaga läbimatuks. Looma- ja putukariik on selle looduse vingerpussiga kenasti kohanenud, kolides elama puudele või kõrgematele aladele. Inimesed seevastu on oma jõeäärsed elamised ettenägelikult vaiadele ehitanud.

Hoopis vähem teatakse Peruud Amazonase jõe ja seal kasvavate vihmametsade tõttu  kui üht osa meie planeedi kopsudest. Peruud,Boliiviat, Brasiiliat, Ecuadori ja Colombiat läbiv Amazonase jõgi on 6700 kmpikkusena maailma pikim. 20 protsenti  magedast veest, mis ookeani jõuab, on pärit sellest jõest. Amazonase ja tema lisajõgede kaldal laiub umbes seitsmel miljonil ruutkilomeetril vihmamets, mis toodab märkimisväärse osa meie planeedil eluks vajalikust hapnikust

Vaata ka videot:

 VARING MAANTEEL: Pikk vihmaperiood muudab mäeküljed pudedaks, põhjustades maalihkeid ja varinguid maanteedel.

Foto: Tiit Blaat


KÕRGUSELT MAAILMA KOLMAS: Tänu korralike maanteede puudumise ja lennuliikluse juhuslikkuse tõttu avastati Gocta juga läänemaailma jaoks alles 2005. aastal,kui sakslane Stefan Ziemendorff mõõtis joa kõrguseks771 meetrit. Edasi-tagasi jalgsimatk  lähimast külakesest joani kestab minimaalselt kuus tundi. Paiga kõrvalisusest räägib fakt, et matkarajal joa juurde kohtasime oma teel kõigest kaheksat inimest, kellest pooled olid ilmselt kohalikud teejuhid

Foto: Tiit Blaat

 IIDSE TSIVILISATSIOONI ALUS: Ühe hiljutise uuringu põhjal väidetakse, et Peruus on maisi kasvatatud juba 5000 aastat tagasi.  

Foto: Tiit Blaat

ANDIDE INDIAANLASTE KODULOOM:  See laama krõmpsutab rohtu 3000 meetri kõrgusel asuva Kuélapi kindluse jalamil.

Foto: Tiit Blaat

 ÕHKÕRN LOOTUS PAREMALE ELULE: Iquitos on maailma suurim linn, kuhu ei vii ühtegi teed. Selle juba u. 1750. aastal rajatud linna õitseng saabus 20 sajandi alguses, kui Amazonasest avastati  kummipuu. Ettevõtlike kummiparunite äri edenes niivõrd hästi, et tihtipeale saadeti oma must pesu Euroopasse pessu. Veel tänagi imeb Iquitos kui parema elu sümbol džungliinimesi siia tööd ja haridust otsima. Ja loomulikult leiavad tee siia paljud oma elupaikadest välja aetud inimesed, kes on olnud sunnitud taanduma vihmametsade hävitajate ees. Paraku purunevad paljude unistused paremast elust sama kiiresti kui seebimullid Iquitose peaväljakul.

Foto: Tiit Blaat

PIMEDAL AJAL TURISTIDELE EI SOOVITA:  Tee turule, kust tuleb linna värskeim söögikraam, on sama auklik kui kevadine Pärnu maantee Tallinnas.

Foto: Tiit Blaat

KÕIK SÖÖGIKS: Peruu inimeste söögilauda katavad lisaks kanadele-kaladele nii tõugud,kaimanid, merisead kui ka kilpkonnad

Foto: Tiit Blaat


Foto: Tiit Blaat

  IMPROVISEERITUD JUUKSURITÖÖKODA: juukselõikus sooritatakse vajadusel otse tänaval

Foto: Tiit Blaat

OOTAMATU: Tugevad vihmahood on siin igapäevased.Mõne hetke möödudes võib taevas sirada jälle päike.

Foto: Tiit Blaat


               

BELEŃ-TEINE IQUITOS: Iquitose vaieldamatult huvitavam linnaosa on jõkke kaootiliselt rajatud Beleń. Kuna maapind on siin kulla hinnaga, ei jäägi sisserännanuil muud üle kui oma elupaigad jõkke rajada.

Majad ehitatakse vihmaperioodi üleujutuste tõttu balsatüvedel ujuvatena või kõrgetele vaiadele. Osad majad on seetõttu lausa mitmekordsed – alumise korruse üleujutamise korral kolitakse lihtsalt ülemisele korrusele.

Riigi abi elanikele piirdub ainult elektriliinide paigaldamisega n-ö ujuvatele tänavatele ja betoonist koolimajakarpide ehitamisega. Majade vahel saab liikuda kas mööda laudteid või väikeste motoriseeritud paatide ehk peke-pekedega sõites. Neid laudadest ja käepärasest ehitusprahist suvaliselt kokkuklopsitud osmikuid nähes tajud, kui vähe vajab tegelikult inimene igapäevaseks eluks.

Tõsi, paljude majade hõredatele seintele kinnitatud sat-tv antennid annavad märku, et mitte kõik ei suuda elada ilma teleseriaalide ja muu lihtsa meelelahutuseta ning nii mõnegi majapidamise ukse vahel plingivad muusikakeskuse neoontuled, süljates möödujate suunas nonstopina kumbia muusikat.

 

Foto: Tiit Blaat


Majade vahel saab liikuda kas mööda laudteid või väikeste motoriseeritud paatide ehk peke-pekedega sõites. Neid laudadest ja käepärasest ehitusprahist suvaliselt kokku klopsitud osmikuid nähes tajud, kui vähe vajab  tegelikult inimene igapäevaseks eluks. 

Foto: Tiit Blaat
Foto: Tiit Blaat


Foto: Tiit Blaat

KIIRELT VIHMAMETSA JA TAGASI: Iquitoselt stardivad vihmametsadesse kümned laevad ja kaatrid, võisteldes üksteisega mootorite hobujõududes ja üha uhkemate nimedega.

Foto: Tiit Blaat

 ÕHTUNE DUŠŠ MAJAUKSEL:  Mõne üksiku gringosid vedava paadi pärast ei jää kohalikul proual küll õhtused veeprotseduurid sooritamata.

Foto: Tiit Blaat

REKORDILINE VEETÕUS: Eelmise aasta rekordilist veetõusutaset on senini puutüvedel ja majaseintel märgata.

Foto: Tiit Blaat


IDEAALNE ELUPAIK: Vihmametsad on koduks sadadele roomajatele, looma ja linnuliikidele 

Foto: Tiit Blaat


Foto: Tiit Blaat


    Kõige valjuhäälseim öine häälitseja: puukonn 

Foto: Tiit Blaat

LIIGA LAISK, ET PÕGENEDA:  Fotojahi kõige abitum saakloom on laiskloom. Ei tea, kas neile on siiani kohale jõudnud, et neid pildistati?

Foto: Tiit Blaat

MAITSEB NAGU KANA: Algul peopesa mahtuvad, kuid muidu kuni  4.8 meetri pikkusteks sirguvad kaimanid on kohalike ja turistide söögilaual nõutav kaup.

Foto: Tiit Blaat

KALAL: Džunglielanike söögilaua kõige tavalisem toit on ikkagi kala. Kui vanasti püüti kala õnge või ahinguga, siis nüüdseks on Hiinas toodetud odav kalavõrk ka siia jõudnud. Võrke tühjendamas nägin ainult lapsi.

Foto: Tiit Blaat

KAUBALAEV: Kuigi džungel varustab oma elanikke kõige eluks vajalikuga, tuleb soola, tikkude, kütuse ja lambiõli järel siiski mõnes suuremas asulas käia. See on vist ka ainuke põhjus raha omamiseks, selle teenimiseks on aga vaja vaid paat metsa- ja jõeande täis laadida.

Foto: Tiit Blaat

 NOORELT EMAKS: Džunglikülades sünnitatakse oma esimesed lapsed tavaliselt 15-16 aastaselt, isaks mõni kohalik külapoiss, kellega maast-madalast koos mängitud. Meheleminekuga  pole tüdrukutel kiiret ja kui see juhtubki nii 23-24-ndal eluaastal, siis on selleks ajaks noorel pruudil juba 3-4 last abielusse kaasa võtta-kõigil enamjaolt erinevad isad.

Peruu Foto: Tiit Blaat


Ja lapsi on tõesti külades palju. Nii jooksevad ja mängivad erinevate emade lapsed koos, ühiselt vaadatakse kõikide laste järele ja kõht söödetakse kõigiltäis-olgu laps siis oma või naabrinaise oma. Sest söögipuudust reeglina džunglirahval ei ole.

Foto: Tiit Blaat

  PUHKEPAUS: Kalavõrke puhastav naine hinge tõmbamas.

Foto: Tiit Blaat

12 TUNDI TULEL: Šamaan Jorge San Juan de Yanayaku külast keedab ayahuascast ja chacrunast iidset, psühhedeelsele hingerännakule viivat ravijooki.  Vihmametsade elanikud osalevad regulaarselt küla šamaani korraldatud traditsioonilisel ja iidsel ayahuasca tseremoonial, mis annab võimaluse vaadata enda sisse, tervendab keha, vabastab stressist, pakub  lahendusi probleemidele. Ka paljud maailmakuulsad kunstiinimesed ja muusikud väidavad, et on saanud tohutult inspiratsiooni just ayahuasca tseremooniatelt.

Foto: Tiit Blaat


Vaata ka kogu galeriid:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare