SUURES PILDIS: Soomaal jää rüseleb, maa mulksub ja vesi tõuseb
Aga loodus toimetab omatahtsi. Maa mulksub, jää rüseleb, vesi tõuseb.
Kohe. Kohe. Kohe läheb lahti.
Karuskose asub justkui tsivilisatsiooni viimase sillapeana metsa ja vee veerel
Maja keset vett... Vähe on neid, kes pole kuulnud Karuskose Lillist – ühest käredast naisest, kes kõigega hakkama sai.
Esimese maailmasõja puhkemise aastal sündinud Lilli ehitas Karuskose maja sellepärast, et ta läks emaga tülli ja otsustas, et ei saa temaga enam samas majas edasi elada. Nii ta siis läks ja ehitas oma maja. Majaehitusel abiks olnud poolakas Josefi võttis meheks. Hakkasid hiljem ajama kohalikku kõige vägevamat äri: Josef ajas puskarit ja tegi sellest marjalikööre, Lilli tegi veini.
Lillil pealehakkamist jagus. Metsalangile maha jäetud suurtest trossidest ehitas rippsilla, et saaks kuiva jalaga üle jõe koju Kui oli vaja hobust müüa, ratsutas sellega turule ja kõmpis pärast 25 kilomeetrit koju. Kui erikooli poisikesed Lilli juurde sisse murdsid, läks proua hommikul püssiga nende juurde, et varastatud 300 rubla tagasi nõuda. Kui suurvesi ei lasknud mitu nädalat poodi, püüdsid Lilli ja Josef ühe karvase eluka (rahvasuu sosistab, et kas ilvese või kähriku), keda tavaliselt ei sööda, ja pistsid potti. Supp olevat hea saanud.
Ainult ühele ei saanud isegi Karuskose Lilli vastu. Ajale.
Kui Lilli oli 85 aastat vana, ei saaud ta enam üksi oma majas toime. Josef oli kalmistule kolinud juba mitmeid aastaid tagasi. Niisiisi kolis Lilli laste juurde ja müüs oma maja maha Aivar Ruukelile, omakandi kõvale loodusmehele. Nüüd on Lilli majas Ruukeli matkakeskus.
Karuskose Lilli läks taevasele soomaale möödunud aastal.
Karuskose sild näitab kohalikele kenasti ära, kas vett on vähe või palju: kui Lilli sillal kuiva jalaga astuda saab, siis pole veel häda midagi. Kõrvalhooned on veel veest väljas, kuid kauaks sedagi…
Kuusekäära
Kuusekäära peremees Indrek Hein on sõnakas mees. „Miks te kõik tahate, et mul vesi tuppa tuleks?!“ käratab ta ajakirjanikule, kes on äsja ahnelt läikiva pilguga uurinud, ega talus juba vesi majja tungi.
Nojaa. Eks ta kombeks ole Soomaa suurvee pahategudest küsida, et saaks aga ahhetada ja imestada looduse võimsust. Nii võib sootuks meelest minna, et need on päris inimesed ja päris kodud ning pole võib-olla sugugi hea toon küsida, et noh – kuidas on, kas vesi ahjus?
Indrek Heinal vett, nagu öeldud, ahjus pole. „Tänavune on naljategu. See on lomp, mitte üleujutus,“ viskab Hein käega.
Tema mägiveised, kes mullu keset üleujutust väikese saarekese peal seisid, lesivad tänavu rahulikult teeäärsel veevabal karjamaaribal. „Need on 25-kraadise külmaga ka väljas, kui vaid jahu saavad. Neil pole häda midagi,“ ütleb peremees. Sama kinnitab ka hiiglaslike karvaste loomade flegmaatiline pilk.
„Robi, koju!“ kamandab Indrek Hein koera, suurt koeravolaskit, kes tuli võõraid tervitama. Ise ikka ettevaatlikult kuivi veeribasid otsides, et käppasid mitte märjaks teha.
„Esimesel aastal kui ta siin oli, siis oli nii, et kuni käpad põhja ulatusid, siis kõndis, kui enam ei ulatnud, siis ujus. Ja nii kogu aeg,“ jutustab talunik. Robi vehib nõusolevalt sabaga: õige, peremees, õige. Kui vaja, siis ujume.
Aga kuni pole vaja – hiilime ikka kuival maal, näib peni pilk ütlevat.
Kuusekäära peremees on tegelikult ajakirjanikega harjunud.
„Kuidas on? Mõned ei taha otsevaates võtta. Ma võin profiili ka anda,“ on Kuusekäära peremees vilunud poseerija. Ega Soomaal teisiti ei saa: iga kohalik elanik on igal aastal vähemasti suurvee ajal kogu aeg meedia tähelepanu all ja nii oskab taluperemees paremini poseerida kui modellisaate tibid.
Noor mägiveis Valge vaatab tõusvat vett rahuliku pilguga. Kui peremees ütleb, et tegu on lombi, mitte korraliku üleujutusega, võib ka loom asja rahulikult võtta.
Läti luhad
Jõesuu jõematkad on üks kümmekonnast väikefirmast, mis Soomaal kanuuretki korraldavad. Kõige kibedam tööaeg ongi suurvee ajal. „Möödunud aastal sai ikka mitu tretti päevas teha ja nii mitu nädalavahetust jutti. Siis oli küll väsimus peal,“ meenutab Jõesuu matkade omanik Eedi Haas.
Nüüd aga pole väsimusest juttugi: laupäeval tänavune hooaeg alles algab. „Jää on all,“ kopsib Haas Läti küla luhast saanud järve vees murelikult mõlaga põhjas. „See võib üles tõusta, ja siis on mokas selleks nädalavahetuseks,“ lisab ta. „Võib aga ei pruugi,“ arvab poeg Indrek, samuti kanuuentusiast, kõrvalt. „Eks näe. Homme õhtul peab veel üle vaatama,“ leiavad isa ja poeg koos.
Kes aga nüüd selle jutu peale avastab, et võiks laupäeval sõitma minna, peab ilmselt pettuma. Kohti pole. „Selleks nädalavahetuseks on juba kaksteist gruppi broneeritud,“ ütleb Eedi Haas. Aga aega veel õnneks on! Hooaeg alles algab. Suurvesi kestab tavaliselt kolm nädalat: esimesed poolteist tõuseb, teised poolteist langeb. Ja kanuu ei vaja ju palju vett. Paarkümmend sentimeetrit, ja juba läheb. Läheb üle luhtade ja metsa alt läbi, üle jõe ja ümber saareks muutunud majade.
„Nii. Korras,“ ütleb perepoeg Indrek kui on kanuuga kaldale sõites kummikus jalaga läbi kindlana tundunud jääkooriku astunud. Ta väänab vilunud liigutusega sokki ja kallab kummikust ülearuse vee välja. „See väike äpardus käib asja juurde,“ muheleb isa.
Eedi ja Indrek Haas tassivad kanuud vette. Kanuusid veab aga Kieli veepolitsei vana buss, 80ndate lõpu Volkswagen Caravelle. „Väga hea läbivusega. Ja palju paremini manööverdab, kui nii mõnigi uus buss,“ kiidab Eedi Haas bussi. Ja Soomaa riuklikel teedel tõestab Caravelle end hästi.
Keskmiselt läbitakse ühe kanuumatkaga kümme kilomeetrit. Ühe kontoriroti jaoks täiesti jõukohane, kuid kahtlemata paras katsumus. Esimest korda elus kanuusse sattunud ajakirjaniku nägu on asjakohaselt tõsine.
„Sinna me lähme!“ juhatab Eedi Haas vägesid. „Kui ma ühe käega jaksan sada tõmmet teha, siis mitu käevahetust selle „sinnani“ on?“ arutab oma jõu piire kompiv maarott.
Talust on saanud saar.
Hooletu omanik on jätnud jalgrattad vee meelevalda. Oh seda ketiõlitamist pärast…
Elutoast avaneb see-eest kindlasti unustamatu vaade. Ja küllap need jalgrattadki pärast jälle sõitu lähevad, kui vesi alaneb.
