SUURES PILDIS: Reportaaž kuumaõhupallilennust läbi vikerkaare

Pärastlõunasel ajal helistab mulle Kalev Tikk. Mees, kes tegeleb õhupallilennundusega juba aastaid. "Kuule, meil vabanes korvis koht, tahad kaasa lennata," küsib ta. Pean veidi aru ja sätin plaane. Okei, teeme ära. Me kohtume kell 19.45 Järve Selveri parklas, kus Kalev mind väikese bussiga ootab. Bussil taga järelkäru, kus kõik vajalik.

"Ootame veel veidi, võtame kaks lendajat peale ja stardime," räägib
Kalev.

"See pilv ei meeldi mulle," vaatab ta murelikult taevasse kiirelt ronivaid pilvi. Uurin, et miks. "Noh vaata, meil on teatud tuulekiirus, millega õhku tõusta võib ja taoliste pilvede all ei tea kunagi, mis tuuled seal puhuvad, aga vaatame. Sõidame linnast välja, mõõdame tuule suuna ära ning otsustame," räägib staažikas õhupallilendur.

Jõuame Pärnu maantee ja Haapsalu maantee ristini. Peatume. Kalev kougib taskust välja õhupalli ja laseb selle lendu. Vaatame, kus suunas tuul liigub, ütleb ta ja laseb palli lendu.

"Päris hea," tõdeb ta, sõidame siis Laitse kanti, annab ta roolis olevale mehele käsu.

Sõidame veidi ja peatume ühel lagendikul. Siin on hea küll, on Kalev rahul. Väljume bussist ja tirime kõik koos järelkärust välja punutud korvi. Kalev ja ta kolleeg nokitsevad korvile gaasipõleteid külge. Gaasipõletid annavad kuuma õhku, mis siis palli õhku tõstavad ja tuulte meelevalda annavad. Enne aga teeb Kalev meile turvainstruktaaži ja räägib, kuidas käituda erinevates olukordades, kukkumine vette, puudelatvadesse, elektriliinidesse jne.

Äikesepilved lähenevad. Saame palli õhku täis, gaasipõletid mühisevad ja naksuvad kustudes nagu elektriline saunaahi.

Korv püsti, annab Kalev korralduse, pall on meie peakohal ja põletid mühisevad nii, et mul kulmud hakkavad juba appi karjuma kuumusest. Oleme korvis neljakesi. "Läksime!" annab Kalev korralduse ja pall kerkib vaikselt.

Puudeladvad lähenevad ja pall tõuseb. Vaikus ja gaasipõletite naksumine on need helid, mida üleval, ca 100 meetri kõrgusel kuulda võib. Gaasipõletite juures olles tunned kuumust, mis juukseid ja kulme hellalt paitavad ja pall liigub, liigub sinna, kuhu suunab tuul.

Maastik on hingematvalt kaunis, pilved on sellest vaatenurgast hoopis teistsugused, taamal paistab Paldiski, Tallinna teletorn, meie all moodustab metsamassiiv mustreid, mida mõnuga kaamerasse püüan.

Lend kestab 45 minutit ja juba maandumegi kusagil Haiba küla juures. Vihma tibutab kergelt, kui kargan korvist ja haaran kätte nööri.

"Näe, jookse palli otsa suunas ja tiri," annab Kalev korralduse. Jooksen mõõda heinamaad, vihma sajab, pilved ja päike kordamööda. Pall langeb vaikselt, vihm jääb järele. Just siis, kui Kalev ja ta abilised, kohalikud väikesed põnnid, kes nähes suurt punast palli langemas, kohale on tulnud, palli kokku rullivad, kerkib metsatuka kohale imeilus vikerkaar. Kalev viib läbi tseremoonia, annab diplomid ja läbi me reis ongi.

Kähku käis see kõik, aga tagasi kisub juba. Sinna vaikusesse, kus linnud oma asju toimetavad ja kus maastik hoopis teistsugusena näib.