SUURES PILDIS: Need, kes on tulnud Rootsi rahu otsima, mõistavad rahutused hukka
Teisipäeva hommikul seisavad Stockholmi äärelinnas Husbys kaks hävinud sõiduautot, Mini Cooper ja mikrobuss, neist mitte väga kaugel ka üks purukspekstud esiklaasiga veoauto. Punast nokamütsi kandev mees uurib Mini Cooperi vrakki, tonksab seda kergelt kinganinaga ja räägib, et kaks viimast ööd on olukord olnud ärev ja pidevalt on kuulda tagaajamist ja püssipauke.
„Kõik sai alguse eelmisel nädalal, kui politsei tulistas üht vana meest, kes oli veidi hull ja käis noaga ringi. Ta oli haige inimene, kes oleks tulnud ravile viia. Politsei aga tungis tema korterisse sisse ja tulistas ta surnuks,” jutustab ta.
„Nüüd on tunne, et kedagi ei huvita, kes need inimesed on, kes siin elavad, ja mis on nende mured. Politsei tuleb ja tulistab inimest.”
Esitan viimaks küsimuse, mida keegi ei julge välja öelda: kui sama asi oleks juhtunud Stockholmi kesklinnas ja ebastabiilselt käitunud meesterahvas oleks olnud põline rootslane, kas siis ei oleks politsei kohe tulistanud? „Jah, ma arvan, et nii tunnevad paljud Husbys. Ning noored töötud ei oska oma vihaga muud peale hakata, kui on asunud märatsema,” ütleb ta.
Mõrad ühiskonnas ja mõrad klaasil: ööl vastu teisipäeva visati ka raamatukogu uks kividega sisse.
Öösel on Hsubys veidi kõhe: keskväljakule kogunevad noortekambad. Jutlevad elavalt ja valjult, kuid see ei tähenda ju veel midagi. Rahutuste kolmandal ööl on väljas tegelikult ka rohkelt vanemaid inimesi: võimalik, et nemad on tulnud välja, et noortele mõistus pähe panna.
Noortega jutule saada üldiselt on raske, nad ei taha öiseid sündmusi kommenteerida.
Vaata Delfi TV intervjuusid noortega siit!
Öised rahutused meenutavad kassi-hiire mängu politsei ja nähtamatute süütajate vahel. Kõigepealt süüdatakase midagi suurt ning siis süttivad samaaegselt äärelinna erinevates parklates järgemööda autod.
Nutitelefonide ajastul on palju neid, kes tuleleekides autosid ka mobiiltelefonidega filmivad. Nii nagu ka Londoni rahutuste puhul, levivad ka need salvestused üle riigi ja kaugemalegi.
Märulipolitseinikud moodustavad inimketi sündmuspaiga ümber. Vaikides aksepteerivad nende tegevust kõik kohalolijad.
Tundub, et hukkamõist nendele, kes süütavad, on üldine, seega ümbruskaudne rahvas, kes on tulnud põlengut vaatama, tegeleb rahumeelse vaatamisega, pahatahtlikke kiviloopijaid näha ei ole.
Kuna autod süttivad peaagu samal ajal, üle linnaosa laiali, on päästjatel raske kohe kohale jõuda. Siin, selle Husby ääres asuvas parklas olid kohal pealtvaatajad ja ajakirjanikud enne kui päästjad.
Vaata videot põlengutest!
Pealtvaataja jopel on kiri "Fly Emirates". Kas nüüd just niikaugele, ent paljud rahulikud elanikud tahaksid ka Husbyst kuhugi rahulikumasse piirkonda kolida.
Murelik vanaema Fatuma ning rõõmus lapselaps Jamal: nemad on tulnud Husbysse elama Somaaliast.
Vanaema, kes on tulnud tütrele ja lapselastele järele alles eelmisel aastal sõjakoleduste eest pakku, teab ehk rohkem kui heaoluühiskonnas elanud noored, mis väärtus on rahul ja turvalisusel.
Pereema Shukri (alloleval fotol fuksiaroosa pearätikuga kõige taga), tuli Rootsi juba aastakümneid tagasi. Lapsi on tal kokku viis - kaks neist on juba suured ja elavad oma elu väljaspool Husbyt. Küll aga jooksid pildile ka õelapsed.
„Rootsis saab rahulikult lapsi kasvatada. Haridus ja arstiabi on tasuta. Inimesed on sõbralikud, riik on vaba. Siin võib inimene kanda milliseid riideid tahes, sõltumata tema usutunnistusest või tõekspidamistest, vähemalt suuremates linnades,” kiidab Shukri rootslaste maad.
Shukri ütles, et töötas Rootsi tulles pikki aastaid lapsehoidjana.
Vimma ei kanna
Shukri ütleb, et enda teada kolis ta Husbysse kui rahulikku paika pealinna äärelinnas, aga võta näpust. Mõni aeg tagasi tapsid politseinikud 68-aastase mehe, kes vehkis matšeetega ja ähvardas ümbritsevaid inimesi.
„Ta oli ju pahatahtlik, tahtis inimestele kurja teha. Nüüd on aga just tema pärast inimesed siin põletama ja lõhkuma hakanud. Seda on väga kurb näha ja kuulda,” on Shukri nördinud. Ta ise ei näe mingit põhjust rootslaste peale vimma kanda. Pigem on tänulik, et teda paarikümne aasta eest nii hästi vastu võeti. Keel aidati selgeks õppida ja lapsed üles kasvatada.
Ta ei karda, et rootslased hakkaksid tema nahavärviga inimesi sellepärast rohkem vaenama või suisa sisserännanutele kurja tegema. „Ei, Rootsi on vaba riik. Igaühel on elu- ja sõnaõigus, usuvabadus. Ei pea oma elu pärast kartma,” on somaallane veendunud.
Kogu perekond ühel pildil, keskel püüab tähelepanu Jamal, kes poeb pildistamiseks vanaema käevangu. Loe ajakirjanik Kadri Paasi pikemat intervjuud Eesti Päevalehest!
Rahutuste neljandal päeva on rüüstamised liikunud edasi lõunapoolsetesse äärelinnadesse. Raske on nüüd juba vahet teha tavaliste kurjategijate tegutsemisel: igatahes mahapõlenud restoran on mahapõlenud restoran ning inimesed ei seosta end enam kuidagi öiste huligaanidega. Nii põlised rootslased kui ka paarkümmend aastat Rootsis elanud inimesed on nördinud. Tundub, et neist, kes politseijaoskonna aknaid sisse loobivad, ei pea keegi lugu.
Stockholmi eeslinnas Skokåsis avanes neljapäeval masendav vaatepilt, kui kohalik suurim restoran on maha põlenud.
Päästjad puhkepausil pärast öiseid kustutustöid.
Mahapõlenud Mirabelle restorani türklasest omanik Bilal tunnistab, et on juhtunust alles šokis ega teagi, mida edasi peaks tegema.
Õnneks oli türklase perekonnaärina peetav restoran kindlustatud. See asus asula keskuses samas majas koos supermarketi ning muude teenindusasutustega. Ta oli selle söögikoha nimel kogu oma elu töötanud. Vaata lähemalt SIIT!
"Sõbrad helistasid mulle ja küsisid, kuidas ma saan sellises paigas elada. Ma ütlesin, et neile, et olge nüüd rahulikud, kõik on hästi," rääkis eeslinna elanik Björn Delfile ja Eesti Päevalehele. Vaata videot siit!
Stockholmi taksojuht Keshavarz Mohammad sõidutas Delfi toimetajaid ja rääkis, et ta vaatab suure kahjutundega, mida sisserännanute noored järglased korda saadavad.
"Vaadake, mina tulin Rootsi 1979. aastal Iraanist. Mul oli kaasas ainult üks kohver. Abiellusin soomlannaga. Mina õppisin ülikoolis inseneriteadust, abikaasa õpib praegu Soomes. Ka mu tütar ja poeg õpivad kõrgkoolis," räägib Mohammad ja rõhutab: "Mitte kusagil ei ole kerge ja mitte kellelgi ei ole alguses kerge elu alustada. Raskelt või kergemalt elus läbisaamine ei sõltu rahvusest, vaid inimesest endast."
Mohammad ütleb, et ta töötab väga palju, tavaliselt 10-11 tundi päevas. "Ja seetõttu on mul olemas ka korralik maja ja auto, haritud lapsed ja naine. Minul esimese Rootsi saabunu põlvkonnal oli palju raskem kui juba minu lastel. Neil on märksa kergem, aga ka nemad on enda heaolu nimel pingutanud," kõneleb Keshavarz.
Mohammad ei ole enda kinnitusel mitte kunagi töötu ega kodutu olnud. "Mul ei ole õrna aimugi, kust Rootsis sotsiaalabi saab. Ma tõesti ei tea. Mul ei ole seda kunagi vaja olnud," sõnab taksojuht.
Paarkümmend aastat tagasi Kamerunist Rootsi elama tulnud Alain Roger Pagaou on mures: enam ei või kindel olla, kas kodus on turvaline olla. Ööl vastu neljapäeva jõudsid rahutused ka tema kodukohta, Skokåsi.
"Need märatsejad ei esinda meid, Rootsi tavainimesi. Need, kes öösiti autosid põletavad, neil on oma agenda," rääkis Alain Delfile.
Vaata suurt fotogaleriid rahutust Stockholmist!
