SUURES PILDIS: Haanjamaal kõlab lumesümfoonia. Mozarti saatel
Igal maastikul on oma muusika. Igal muusikal oma maastik.
Kuidas nad teineteist ära tunnevad?
Kohtudes.
Siis paneb muusika maastiku iseäralikult särama. Siis annab maastik muusikale enneolematu sisu.
On tavalahendusi, mis töötavad hästi ja võimsalt. Näiteks tööstusmaastikud ja metal. Ookean ja ambient. Viljapõllud ja regilaul.
On ootamatuid lahendusi, mille vägevusest saad aru vaid sel hetkel kui maastik ja muusika reaalselt kohtuvad. Näiteks Haanjamaal, Suure-Munamäe veerel, mis on lumelaamadega üle puistatud kui kondiitritort tuhksuhkruga.
Klõps - klõps - klõps, näpin automakki. Millised kõlad siia sobivad? Millised helid annavad valgemütsilistele küngastele veel midagi juurde? Millised looduspildid lisavad helidemerele uue sisu?
Klõps - klõps - klõps.
Mozart?
Mozart!!!
Wolfgang? Wolfi! Just ja tõesti.
Amadeus, loomulikult Amadeus.
Oh seda viiulite vidinat kesk lumekoormatega kuuski. Oh seda tšellode suminat valge raskuse laamades õunapuudel. Oh neid lõpmatult korduvaid teemasid, mis igal hetkel uueks saavad. Oh seda lõpmatult korduvat lund, mis igal puul ja põõsal, igal künkal ja isemoodi elama hakkab.
Kas sel imel ka lõppu tuleb? Kas see liig- , liigraske lummus ka otsa saab?
Loomulikult. Kõik hea lõpeb kunagi.
Juba kostavad reekviemlikud noodid. Mažoorist on saamas minoor. Trillerustest tragöödia.
Kõik kaob ära.
Kõik kaobki ära.
Vaid Wolfgang ei väsi, rebib nüüd hingekeeli ribadeks. Näitab teed kaduviku poole.
Dies irae ja kaduvuse tee. Lacrimosa ja kurbus kuubis.
Ent kaob seegi lõpuks kaduviku teele.
Udu hajub, mure murdub, argipäev pressib sisse koos tüütu mobiilihelinaga. Reaalsus ründab sisse koos sõnumi saabumisest huilgav piiksuga.
Õnneks jäävad hingemaastikud. Mälestus Mozarti ja Haanja kohtumisest.
Ilus oled, isamaa.