SUURES PILDIS: Haanjamaal kõlab lumesümfoonia. Mozarti saatel

Ajakirjanik Rein Sikk ja fotograaf Rauno Volmar käisid vaatamas Lõuna-Eesti maastikke. Mis muljeid lumine ilu neis esile tõi? Loe ja vaata lähemalt!

Igal maastikul on oma muusika. Igal muusikal oma maastik.

Kuidas nad teineteist ära tunnevad?

Kohtudes.

Siis paneb muusika maastiku iseäralikult särama. Siis annab maastik muusikale enneolematu sisu.

On tavalahendusi, mis töötavad hästi ja võimsalt. Näiteks tööstusmaastikud ja metal. Ookean ja ambient. Viljapõllud ja regilaul.

On ootamatuid lahendusi, mille vägevusest saad aru vaid sel hetkel kui maastik ja muusika reaalselt kohtuvad. Näiteks Haanjamaal, Suure-Munamäe veerel, mis on lumelaamadega üle puistatud kui kondiitritort tuhksuhkruga.

Klõps - klõps - klõps, näpin automakki. Millised kõlad siia sobivad? Millised helid annavad valgemütsilistele küngastele veel midagi juurde? Millised looduspildid lisavad helidemerele uue sisu?

Klõps - klõps - klõps.

Mozart?

Mozart!!!

Wolfgang? Wolfi! Just ja tõesti.

Amadeus, loomulikult Amadeus.

Jess!

Oh seda viiulite vidinat kesk lumekoormatega kuuski. Oh seda tšellode suminat valge raskuse laamades õunapuudel. Oh neid lõpmatult korduvaid teemasid, mis igal hetkel uueks saavad. Oh seda lõpmatult korduvat lund, mis igal puul ja põõsal, igal künkal ja isemoodi elama hakkab.

Tuhandete trillerite tulevärk säramas hõbedastelt kumekristallidelt. Sadade akordide armaada peegeldumas jäätund heinamaadelt.

Ja õhku visatud kolmkõla maandub kasele, poetab sealt lendu lumepilve. See langeb kaja vaibudes aeglaselt maa poole.

Küll vana vinguja Antonio pahandaks! Seesama Salieri, jah, kelle jaoks Amadeusil oli liiga palju noote. Haanjaski on vast mõne jaoks liiga palju lund ja sära. Aga Wolfi mu automakis ei heitu. Uued trillerite vood kirjavad ugrimugri mäestikule Alpide kõrguste sära.

Kas sel imel ka lõppu tuleb? Kas see liig- , liigraske lummus ka otsa saab?

Loomulikult. Kõik hea lõpeb kunagi.

Juba kostavad reekviemlikud noodid. Mažoorist on saamas minoor. Trillerustest tragöödia.

Juba jooksevad mustad varjud üle säravvalgete põldude. Juba tõusevad uduvood mäe tagant. Juba katavad päikest. Juba muudavad unenägu. Juba lõikavad värve vaheda väitsaga pooleks, katavad hallusega. Muserdavad maastikke. Annavad helgile kooljajumet, kannavad ugrispliini, koguvad kokku kaamose kuulutust.

Kõik kaob ära.

Kõik kaobki ära.

Vaid Wolfgang ei väsi, rebib nüüd hingekeeli ribadeks. Näitab teed kaduviku poole.

Dies irae ja kaduvuse tee. Lacrimosa ja kurbus kuubis.

Ent kaob seegi lõpuks kaduviku teele.

Udu hajub, mure murdub, argipäev pressib sisse koos tüütu mobiilihelinaga. Reaalsus ründab sisse koos sõnumi saabumisest huilgav piiksuga.

Õnneks jäävad hingemaastikud. Mälestus Mozarti ja Haanja kohtumisest.

Ilus oled, isamaa.