“Kõige kummalisem on see, et kuskil mandril ta ei käinud ja mandrilt tulnutega samuti kokku ei puutunud,” lausus seagrippi surnud naise õemees Meie Maale. “Ta käis ainult külavahel ringi, suhtles ja puutus kokku ainult külaelanikega ning on täiesti arusaamatu, kuidas ta selle tõve endale külge võis saada.”

Enne pensionile jäämist 32- aastat Orissaare internaatkoolis õpetajana töötanud naine haigestus 28. novembril kopsupõletikku.

Kuressaare haiglasse viidud naise seisund halvenes iga päevaga ja lõpuks lennutati ta õemehe sõnul tänu Põhja- Eesti regionaalhaiglas töötava poja abile helikopteriga Tallinnasse. Seisundi paranedes toodi naine taas Kuressaare haiglasse, kuid järsku pööret tervise paranemise poole polnud ikka näha. Pigem vastupidi.

“Ta oli enamus aega intensiivraviosakonnas ja hingamisaparaadi all,” kirjeldas õemees olukorda. 27. jaanuaril eakas naine suri.

Terviseameti Saaremaa esinduse spetsialist Inge Balin lausus, et neile veel andmeid Saaremaa esimesest seagripisurmast laekunud pole. “Seni oli meil teada vaid üks seagrippi nakatumise juhtum Saaremaal,” lisas ta.