Võltsimisvastasest lepingust: kas infosõja algus või lõpp?
Valitsuse istungite stenogrammidest pole aga võimalik leida märkigi, et midagi sellist oleks üldse arutatud ning ennetades igasugust avalikku diskussiooni on lepingule antud ka välisministeeriumi heakskiit. Mis saaks olla veel loomulikum, eks ole?
Nüüd tõsiselt. Jutt käib lähipäevil Euroopa Parlamendi lauale jõudvast võltsimisvastasest kaubanduslepingust ehk ACTA-st (Anti-Counterfeiting Trade Agreement), mis mitmete hinnangute kohaselt läheb vastuollu Eesti õiguskorraga, ohustab tõsiselt sõnavabadust Internetis, tõstab autoriõiguste valdajate huvid kõrgemale inimeste privaatsusest ja muudest põhiõigustest ning võimaldab netikasutajad pisieksimuste eest trellide taha saata.
Muidugi on ACTA jõustumiseks Eestis vajalik ka selle ratifitseerimine riigikogu poolt, kuid pärast lepingu täielikku vastuvõtmist Euroopa Komisjoni poolt eelmise aasta detsembris tähendab ACTA mahahääletamine juba Brüsseli peavoolule vastu ujumist – tahaks küll loota, et Eesti seadusandjad selle mõtte ees tagasi ei kohku.
ACTA sõnastus on keeruline ja mitmeti tõlgendatav. Artiklitest 27.2 ja 8.1 võib välja lugeda, et oluliselt laiendatakse teenusepakkuja kohustusi autoriõiguste kaitse tagamisel. Teenusepakkujad peavad jälgima oma võrke ja edastama arvatava rikkuja isiklikud andmed mitte ainult riigiametitele, vaid ka autoriõiguste valdajatele – kelleks on paljudel juhtudel suured meediakompaniid. Esiteks rikub see jämedalt iga netikasutaja privaatsust, teiseks annab see eraettevõtete kätesse õiguse reguleerida sõnavabadust – säte, mis lausa kutsub ennast kuritarvitama! Ja see on ainult jäämäe tipp.
Lepingu rakendamiseks ja tõlgendamiseks näeb ACTA ette riikidevahelise komitee loomist, samas täpsustamata üksikasju komitee ametisse määramise kohta või garanteerimata komitee läbipaistvat tegutsemist. Komiteel oleks õigus nii otsustada selle üle, kas ja kuidas iga üksikjuhtumi korral ACTA teksti mõtestada, kui ka lepingut omavoliliselt täiendada. Lühidalt oleks tegu riikideülese institutsiooniga, kes võiks parajal hetkel endale sobivas suunas sõnavabadust piirama hakata.
Peale selle nõuab ACTA autoriõiguste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisel turuhinnaga arvestamist, võimaldades kahjuhüvitiste pealt kasumi teenimist. See rikub otseselt Eestis kehtivaid õigusnorme. Rääkimata sellest, et ülekriminaliseerimine piirab tunduvalt „hallile alale“ jäävate failide kasutamist, sest kui autoriõiguste valdaja ei ole tuvastatav, siis parem juba mitte karistusega riskida. „Hallil alal“ aga toimub ka suur osa paljude meelest Eesti tuleviku üheks alustalaks olevast tarkvaraarendusest.
Nagu juba öeldud, toimus ACTA loomine pikka aega avalikkuse eest varjatult, kuni alates 2008. aastast hakkasid seda puudutavad dokumendid WikiLeaksi kaudu välja lekkima. Veelgi kummastavam on lepingu kinnitamine väidetavalt selleks valitsuse volituse saanud ametniku Gert Antsu poolt 16. detsembril, tõepoolest Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalanduspoliitika arutelu käigus. Valitsuse kodulehelt leitavatest avalikest dokumentidest ei järeldu küll, et selle volituse andmisest oleks üldse juttugi tehtud.
Paljusid internetikohvikuid ja tasuta WiFi alasid võib ACTA jõustumise järel oodata sulgemine, kuna kellegi juhuslikust pisirikkumisest tekkiv majanduslik kahju ei tasu end enam ära. Ja jõuamegi lähemale olukorrale, kus erafirmadel on pretsedenditud ning põhiseadusevastased vahendid Interneti tsenseerimiseks, alternatiivseid ideid levitavad veebilehed on blokeeritud, ja kõik see toimub autoriõiguste kaitse loosungi all. Kaob arusaam internetist kui vabast, tsentraliseerimata ning dünaamiliselt arenevast ideede ja teabe voolust.
Loodetavasti on ajaks, kui leping jõuab riigikogu ette, avalikkuses tekkinud piisavalt tugev arutelu, mis ei võimalda ACTA kiiret ja tähelepandamatut ratifitseerimist. Et ei läheks nii nagu läks Lissaboni lepinguga, mis kinnitati ühe vastuhäälega rahva arvamust kuulamata. ACTA annab nii mõnelegi riigikogu saadikule võimaluse arutada enne hääletust kõik korralikult valijatega läbi ja veel enam – näidata, et lisaks Euroopa Liidule on mingigi suveräänsus jäänud ka ühe rahvusriigi parlamendile. Loodame.
