Viisakusest ei tea noored inimesed enam midagi?

Sõidan tihti ühistranspordiga ja pean ennast üsnagi viisakaks ja normaalseks inimeseks. Kui transpordis on vabu kohti, siis võtan vabamalt, aga täis bussis või trammis loovutan oma koha alati mõnele põdurale vanakesele või väikelapsega emale, kui mõni selline peaks peale tulema. Paljud seda ei tee ja kurb on vaadata, kuidas vahitakse pingsalt aknast välja, selle asemel, et oma tagumikke kergitada.

No hea küll, selle istme pakkumisega on nagu ta on - ka noorel inimesel võib tegelikult olla mõni haigus, mille tõttu püsti seismine oleks väga vaevaline. Näiteks diabeet, mingi vererõhuhäire, südamehaigus, migreen jne. Kuigi vaevalt, et kõik noored nii hädised on, istme pakkumist kohtab siiski üliharva.

Teine ebaviisakuse vorm, mis minu arvates just viimasel ajal on levinud, on komme istuda mitte aknaalusele kohale, vaid vahekäigupoolsele ja jätta enda kõrval olev iste tühjaks. Mõnikord asetatakse sinna kott, mõnikord süvenetakse kohe nutifoni toksimisse. Piinlik ju hakata inimesest mööda trügima või koputada kõrvaklappidega maailmast eraldunud inimesele õlale, et vabandage, kas see koht on vaba? Ja oh neid pilke, mida sellise küsimuse peale saadetakse, pööritatakse silmi ja ohatakse ja siis tõmmatakse end veidi koomale, et teine inimene istuma lasta.

Ma saan aru, et pileti eest on kõik ühsitranspordi kasutajad maksnud (vanakesed oma vanuse, teised rahaga) ja kõigil on tegelikult võrdne õigus istuda, aga kas tõesti tasub minetada igasugune empaatia ja ligimesearmastus? Hiljuti Pariisis käies pakkusin rongis istet ühele väga rasedale daamile, kes sattus segadusse, et mis toimub - sealmaal nimelt pole üldse kombeks kellelegi istet pakkuda, olgu inimene siis vana, haige, rase või väikese lapsega. Sellist huvitavat käitumist jõllitas kogu rongitäis rõõmsalt pealt, ka noored terved elujõulised noormehed, kes harkisjalu oma mune luftitasid.

Saan aru, et eurooplaseks tuleb saada, aga mäletate selle lause teist poolt? Jäägem eestlasteks!

Ja eestlased toetavad ja aitavad üksteist, sest meid on vähe, me oleme hästi kasvatatud ja austame endast vanemaid. Või ei?