Kõige positiivsem kommentaar antud teemale oli Tallinna Meelespea lasteaia õppelajuhatajalt Ülle Paisilt. Ülejäänud asjaosalised üritasid kõiki laste eelistusi ja nende toiduga seotud reaktsioone vanemate kraesse veeretada öeldes, et kuna lastele viinerid maitsevad, ju siis kodudes neid sageli pakutakse.

Samas hurjutatakse lapsevanemaid selle eest, et rosoljet või hernesuppi osad lasteaialapsed ei tunnegi. Lapsevanemana tundub mulle, et ei ole asjad nii must-valged, et kui lapsele viiner maitseb, siis järelekult ta ainult poolfabrikaate kodus sööbki. Toon mõned näited enda laste ja lähitutvusringkonnas kasvavate laste kohta, mis võimaldaksid antud teemat mõnevõrra laiemalt käsitleda.

Meie peres tarbitakse äärmisel vähe poolfabrikaate. Viinereid pakume väga harva, seega oluliselt harvem kui sotsiaalministri määruses kehtestatud korras seda tehakse (kord kuus). Samas kui meie pere 4,5-aastaselt pojalt küsida, mis on tema lemmiksöök, siis enamasti lipsab ka viiner sellesse loetellu.

Tõepoolest, kui mõnel laste sünnipäeval viibime, kus viinereid pakutakse, siis ma ei keela lapsel neid süüa ja poeg neid ka rõõmsal meelel sööb. Nagu eelnevalt juba mainisin, satuvad viinerid oluliselt harvem kui kord kuus meie kodusesse menüüsse ja selles, et meie laps neid enda lemmiksöögiks peab, ei saa küll lapsevanemaid süüdistada.

Teine näide - kevadel naabrilastega mänguhoos hõikas poeg liivakasti servalt, et tulgu teised lapsed Hesburgeri hamburgereid sööma. Naabrinaine muigas, et kas käime usinasti hamburgerirestoranis või on see hiljutise elamuse kajastus.

Ma ise ka kuulasin imestunult seda enda poja hüüdlauset, sest tema ei ole enda 4,5 eluaasta jooksul mitte ainsatki korda mitte üheski kiirsöögikohas käinud, ka vanavanematega mitte. Kuidas teadis tema sõna "hamburger" ja veel seda koos reaalse kiirsöögikoha nimega, pole minul õrna aimugi.

Siinkohal võib ju lugejal jääda mulje, et emmeke, mida sina ka tead, kindlasti käis laste isa koos pojaga kiirelt hamburgerit söömas, aga võin kinnitada, et laste isa on eriti kiirtoidu vastane ja võimalusel väldib isegi kiirsöögirestoranist möödumist, sest sealsed lõhnad tunduvad ebameeldivad.

Kolmas näide – läksime külla, kus ühe roana pakuti friikartuleid. Perepoeg laadis enda taldrikule friikartulite kuhilat, meie poeg küsis minult, et mis asjad need on, sest ta polnud friikartuleid varem näinud. Tõstsin tema soovil talle veidike friikartuleid ja erilist vaimustust ta üles ei näidanud.

Paar nädalat hijem, kui poega koos ühe naabripoisiga lasteaiast koju tõin ja uurisin poistelt, et mida neile lasteaias täna süüa pakuti, siis nad ei suutnud kumbki meenutada, aga hakkasid usinasti loetlema enda lemmikroogi – ja oh seda üllatust, meie poja üks lemmikroog oli friikartul, mida ta oli hiljuti esmakordselt söönud ja järgi jätnud, sest ega nii väga nüüd ka ei maitsenud.

Mõlema poisi lemmikroogade loetelu koosnes enamvähem sarnastest toitudest – friikartulid, makaronid, pelmeenid jms. Siinkohal pedagoogid taas vangutaksid päid ja viibutaksid näppe, et laste kodune menüü on lubamatult kesine. Samas vormiroog kartulite, loomaliha ja köögiviljadega, mida poeg meelsasti sööb või risotto ja kalasupp, mida enamasti juurde küsitakse, ei satu millegipärast kunagi lemmikroogade loetellu.

Ühel laste sünnipäeval kohtasin artiklis mainitud kambavaimus toidust keeldumist. Seitsmeseks saava preili lasteaiakaaslastest üks neiu teatas, et tema küll kartulisalatit ei söö ja lihapallid ning singirullid on ka nõmedad ja nosis usinasti väikeseid küpsiseid. Terve laudkond, üle kahekümne lapse, ei võtnud samuti midagi peale väikeste soolaküpsiste suhu. Kaks täiditütart ja minu poeg, kellele olime jõudnud enne seda kurikuulsat lauset salati ette tõsta, sõid teiste streigist hoolimatta ja ei lasknud õnneks ennast häirida.

Jah, ma usun laste keeldumist teatud toitudest, kuna n-ö liidripositsioonil olev sõber seda teeb, aga ma ei saa kinnitada, et kõik lapsed, kes väidavad lemmiksöögiks viineri ja makaronid olevat, tingimata kodus kesiselt toituvad.

Toon taaskord siinkohal näite – üks naabritüdrukutest käis sageli meil mängimas ja kui lastele süüa pakkusin, siis naabripreili peaaegu alati keeldus, öeldes, et tema soovib vaid juustusaia või siis ei soovi midagi, sest pakutud söök on "vastik". Kui ma naabritüdruku koduste toitumistavadega poleks kursis olnud, siis oleksin võinud teha ekslikke järeldusi, et ju siis seal peres vaid justusaia süüaksegi. Samas olen näinud naabripreili ema imehead boršši, maitsvat ahjupraadi või suurepärast guljašši vaaritamas ja nende tütart neid enda ema valmistatud roogi isukalt ka söömas.

Ma ei ole küll hariduselt ei pedagoog ega ka psühholoog, kuid väldiskin seesuguste üldistuste tegemist, et kui laps kohe pakutavat sööki ei söö ja nimetab enda lemmikroana viinerit või kalapulki, siis tingimata on tegemist kesiste toitumisharjumuste ja pideva poolfabrikaatide tarbimisega.

Olgem lastega kannatlikud ja pakkugem üha uuesti ja uuesti neile uusi roogi, ka siis, kui nad enda viinerite ja makaronide ülistuslaulule kindlaks jäävad, sest enamasti söövad nad meelsasti ka mitmeid tervislikke ja kasulikke roogasid, ilma, et neid ise enda lemmikuteks peaksid.