Viinaraha kerjajad on väljakannatamatult tüütud!
Omaarust on sedalaadi pommijad veel kavalpead, kunagi ei nuiata otseselt käraka tarbeks, ikka millegi asisema jaoks. Oh, kui palju olen kuulnud lugulaule tühjast kõhust, vajalikust arstirohust ja puuduvast bussirahast. Üldiselt ollakse legendide loomisel küllaltki vaimuvaesed ja mantrana korrutatakse päevast-päeva ammu kuuldut. Teraselt abipalujale otsavaadates ei pea olema eriline psühholoog, et taibata nuruja tegelike eesmärke.
Riiki ja valitsust pole siinkohal selle kontingendi vaesuses mõtet süüdistada. Ei päästa ka pensionite ja sotsiaaltoetuste hüppeline suurendamine. Anna kui palju tahad – kõik läheb kõrist alla ja ikkagi jääb puudu. On lihtsalt selline ühiskonnagrupp, kes ei viitsi ega taha tööd teha ja oma elujärge parandada. Ainsaks kinnisideeks on klappida pudel ja maanduda hõljuvasse dimensiooni. Mis sa teed, on juba loomult selline kaader.
Meenub kõrvalt trepikojast naabrimees, kes tänaseks juba paar aastat uitab toonela teedel. Oli täisjõus neljakümnendates eluaastates härra, kes lihtsalt otsustas ühel päeval kõik kuradile saata ja allakäigutrepile astuda. Ei puudunud tal lähedaste toetus ega võimalused elus edasi minna. Kuni surmani oli tal ka oma kodu. Lihtsalt tema tegi oma otsuse. Härrase suguvõsa oli enamuses kolinud Soome, pakuti temalegi seal tööd. Vahelduva eduga maitses temagi põhjanaabrite pakutavat leiba kuni tuli kodumaale puhkusele ja otsustas vaatamata korduvatele kutsetele mitte naasta. Päevade sisuks sai kaupluse ees möödujatelt raha välja pressimine, mille tulem investeeriti koheselt kõrist alla lastavatesse parfümeeria toodetesse. Võttis vaid paar lühikest aastat kui mees leiti surnuks külmununa kodulähedasest kraavist.
Mälupildina tuleb ette üks üle kümne aasta tagune lugu. Kohvikus tuttavatega istudes kõnetas meid taas üsna räsitud välimusega eluheidik. Vanahärra näitas kilekotti, mille sisuks olid vaid banaani koored. Olevat tema ainus kõhutäide. Toona otsustasime inimest aidata. Tema õnnetuseks asus kohviku lähedal toidupood, kust ostsime talle suure hulga head ja paremat. Uskuge, moonakotti üleandes nägime vaid äärmiselt pettunud silmi. Ei tahtnud ta sellist kingitust vaid sularaha, millest ise kavalaid jooke hankida. Aita siis veel inimest, hea et sõimata ei saanud.
Üks kentsakas tähelepanek veel. Alkoholisõbrad teavad täpselt inflatsiooni tähtsust ja mõju. Krooniajal oli väljapressitavaks taksiks tavaliselt kaks Eesti krooni, nüüdsel euroraha ajastul ei häbeneta nõuda suisa viite eurot. Aeg teeb oma töö ja väärtused muutuvad.
Tahaks tänaval rahu saada, ei taha näiteks lapsega kauplusesse minnes ukse ees läbida raha pommivate alkohoolikute kadalippu. Aga seni kuni küsija suu pihta ei lööda, ei muutu ka midagi. Hakka või igatsema nõukaaegseid hulkurite jaotuspunkte, kuhu selline kaader sunniviisiliselt kokku korjati.
