"Viimne reliikvia" - tõeline seiklusfilm!
Muidugi lapsena oli põnev vaadata ka "Kevadet", kuid "Viimne reliikvia" jättis esmakordsel vaatamisel unustamatu mulje. Tõsi, filmi on elu jooksul nähtud kordi viis kuni kümme, kuid igal korral leiab midagi uut ja põnevat.
Ja need laulud! Tõenäoliselt ei leidu palju eestlaseid, kes ei suudaks kaasa ümiseda, kuuldes "Ühel seikleval priiuse rüütlil..." Kui rääkida linateoste õnnestumise šanssidest, siis on teada, et lisaks huvitavale stsenaariumile ning oskuslikule näitlejatööle on äärmiselt tähtis ka filmi muusikaline külg. Kui filmi tegemise käigus kasutatud muusika ning loodud laulud jäävad inimestel kummitama päevadeks, siis võib lugeda ettevõtmise õnnestunuks.
Kui lapsepõlves jäi sügav mulje filmist, mõõgavõitlustest ja ratsutamisest, siis hiljem lisandus sinna juurde huvi Bornhöhe teiste teoste vastu. Omakorda viis kõik see lõpuks välja suure huvini ajaloo vastu - olgu see kirjandusteose tarbeks kohandatud või lõpuni tõene, faktiline.
Heast filmist ei puudu kindlasti ka nn. "one-liner"-id ehk lühikesed, meeldejäävad repliigid. Kes meist poleks kunagi küsinud: "Oled sa tont või inimene?"
Eesti filmides leidub nii väga head kui ka kehvemat, siiski on meeldejäävaima mulje jätnud "Viimne reliikvia". Tõsi, et kaasakiskuvaid linateoseid on loodud hiljemgi ning huvitav on jälgida kodumaise filminduse arengut. Siiski leian, et "Viimse reliikvia" on seda märkimisväärsem film, arvestades praeguseid tendentse üsnagi palju kasutada arvutite abi.
