Mul käib üks kodutu prügikasti revideerimas ja ükskord viis juhus meid pikemale jutule. Vend oli haritud mees, mida oli ka põhjust järeldada ta kõne- ja käitumismaneeridest. Ta rääkis mõtlemapaneva memuaari oma elust.

Lühikokkuvõte on selline, et ta ettevõte läks 2008 masu ajal pankrotti ja pank võttis ka maja nii ära, et võlad veel peal. Pärast seda lahkus ka naine ja (piisavalt vanad) lapsed lendasid laia maailma. Kunagi lugupeetud mees ütles, et kõige raskem periood oli kõik harjumuspärane kaotada ja abivajaja staatusesse langeda.

Kõigega harjub ja vend liitus Paljassaare kodutute "kommuuniga". Ta väitis et nüüd elab ta paremat elu kui iial enne - pole tal kohustusi riigi, pankade ja pere ees - ärkab, millal tahab, sööb, mida tahab ja on, kus tahab - täielik vabadus. Vend väitis, et prügikastist leiab tugevamalt toitu kui tavapere oma toidulauale lubada saaks, riideid/tarbeesemed ootavad prügimäel kuhjas. Ta ei vahetaks oma vabamehe staatust töö/pereorja vastu isegi siis, kui kunagine elu kandiku peal tagasi toodaks.

Jah tõepoolest - iseseisevus tõi meie riigile vabaduse, aga kas ka inimestele vabaduse? Vene võim vahetus ametnike, maksude ja pankade võimu vastu ja keskmine kodanik orjab oluliselt rohkem kui nõukaajal. Ma kaugeltki ei igatse Nõukogude võimu taga ja ettevõtjana ei saagi seda teha, aga inimloomuses on juba mammona tagaajamine ja nüüd on press selles oluliselt suurem, võimalusi rohkem.

Meil ei mahu pähegi, et saab ka ilma selleta. Küll pisut väiksemate mugavustega, aga tõeliselt vabalt. Tõepoolest, surnukuuris oleme kõik alasti ja ilmselt põrgusse minekul mulle maja/autot kaasa pakkida ei lubata.