Peatusime ja kutsusime tee ääres seisnud naise peale. Ta astus küll autosse, kuid oli veidi ehmunud ja segaduses. Olime valesti aru saanud, ta ootas marsruuttaksot. Viisime ta kohale ja edaspidi enam peatuma ei hakanud, kui kedagi tee ääres nägime. Võimalik, et mõni üksik neist tõepoolest hääletas. 5000 läbisõidetud kilomeetri jooksul tundusid kaks inimest küll üsna üheselt mõistetavalt auto peale soovivat, mõlemad neist olid mehed ja üsna karmi välimusega. Üks oli sõjaväeriietes. Ilmselt on hääletamine Venemaal vaid väga julgetele, kes kedagi ei karda.

Teine asi, mida venelased, kes elada tahavad, reeglina ei tee, on kraanivee joomine. Volgaäärses külakeses, kus elasime, oli paar aastat tagasi üks eestlane kõhuviiruse saanud. Olen Eestis nii kraaniveega harjunud ega osanud sellesse keeldu esialgu kuigivõrd ettevaatusega suhtuda. Küllap oli võõra vee joomine häda saanule sama harjumatu kui linnainimesele maapiim, mis ka põhja alt lööb. Venemaal on jõgesid ju küllaga ja puhast vett peaks jaguma. Eeldasin, et kohalikud niikuinii joovad ka kraanivett. Küsisin ühe kohaliku poisi käest, kui ta juua tuli küsima, kas ta kraanivett joob. Too vastas, et ta sooviks veel elada. Vene televisioon olla rahvast läbikeetmata kraanivee joomise eest hoiatanud, kümned lapsed on selle tagajärjel haigestunud ja surnud.

Õnneks ei ole vesi poes väga kallis, viieliitrine plastikpudel maksab umbes ühe euro. Janu aitab eemal hoida ka venelaste traditsiooniline ja järjepidev komme teed juua.