Algselt tundus, et artikli teravik on suunatud kristluse vastu ja maausu apoloogiaks. Lõpuosa räägib enda eest ise, siiski on tegu kellegi väsimatu ateisti (jumala eitaja, tapja) kirjatükiga. Oluline on, et artikli autor nagu ei olekski kuulnud midagi kristlikust terminist OIKUMEENIA ja liberaalsest luterlusest (kristlusest), mille esindajaks ka ennast pean. Mainigem, tähtis ei ole kuidas JUMALAT kutsuda, tähtis on USK, uskuma, usklik. Selle järgi, muud võimalust ju ei ole, on ateist paduusklik.

Kui nüüd autori usuvabaduse piiramise ideest rääkida, siis tuleks ju piirata ka ateismi? Kuhu me nüüd jõuame, absurdi ju? Ärgem unustagem, teadus on teinud kindlaks, inimene on oma olemuselt homo religiosus (uskuv inimene). Võtke talt Jumal ja kes tuleb asemele? Otse loomulikult ebajumal või inimene samas rollis. Näiteks Stalin, Savisaar jms. Mis kõigest sellest Nõukogude riigis välja tuli peaks minuealiste põlvkond veel mäletama?

Maausuliste vastu ei ole minul isiklikult midagi? Kahjuks ei suuda nad rõhuvas enamuses oma õpetust defineerida? Mis on kurb. Võib-olla on põhjuseks selge õpetuse (teoloogia) puudumine, mina ei tea.
Ristisõdade teema on paraku silmini leierdatud. Kuid kuskohast võtab autor, et tänased kristlased ristisõdu õigustavad? Ei, tegu on selgitustega. On ilmselge, et Saksa ordurüütlid olid maadevallutajad (okupandid) ja eestlaste suhtes vägivaldsed. Oluline on rõhutada: Ordurüütlitele oli kristlus sirmiks, nagu "õnnelik kommunism" Nõukogudele! Paralleel missugune. Ordurüütlite vallutus ei puuduta kopika eest ristiusu õpetust ja sisu. Selle õpetuse õigsust kinnitab asjaolu, et ei saanud ka Hruštšov teisiti, kui pidi oma "kommunismiehitaja moraalikoodeksi" 10 käsust maha kirjutama.

Rääkigem dogmaatikutest, kes saavad autori käest nii et tolmab. Säärase suhtumisega olen ma päri, ei ole midagi hullemat kui inimene, kes mõtleb kellegi teise peaga. On aga autor kuulnud, miks Jehoova tunnistajad ja teised sektandid (äärmuslased, dogmaatikud) ei luba oma koguduse liikmeid õppima väljaspool oma kogudust ja eriti liberaalsetesse teoloogilistesse koolidesse. Õige - nad kaotavad usu oma koguduse õpetuse ainuõigsusse, sest hakkavad mõtlema.

Tarkus, haritus, õppimine on dogmaatikutele ja sektantidele ohtlik, silmad avanevad. Sama käib muide ateistide kohta.