Varajased ärkamised ja pikad päevad — koolialgus on stressirohke

Lähen sügisest üheksandasse klassi. Minu jaoks on koolialgus olnud alati väga stressirohke. Seda just sellepärast, et algavad varajased ärkamised, kodused tööd, pikad päevad koolis ja üldse tekivad kohustused, mida lihtsalt peab täitma, sest nagu öeldakse — kool ongi lapse töö.

Kooliga kaasneb ka osaliselt vaba aja kaotsi minek. Kui suvel olid terved pikad päevad, et saada kokku kallite inimestega, siis nüüd on kõik poole keerulisem, sest kool kestab kaheksast kolmeni ja peale seda saab hakata vaatama, kuidas näha inimesi, keda nii väga näha tahaks.

Minu jaoks on see vist kõige suurem probleem, eriti kuna elan Tallinnast väljas, aga käin Tallinnas koolis. Lisaks trennid. Tahe trennis käia on olemas, aga ka see lisab juurde füüsilist koormust ja väsitab topelt, mis tähendab, et nädalavahetuseks ollakse reaalselt ’’laip’’ ning magatakse lõunani välja ja midagi teha ei jõuta.

Minu jaoks on kool väljakutse, sest armastan hommikuti kaua magada ning hommikul ärkamine on täielik põrgu! Piinlikkusega pean tunnistama, et ei ole kooli lihtsalt sellepärast läinud, et ei jaksa ja ei tahagi jaksata, tahan lihtsalt magada.

Õnneks on mul hea ema, ta saab minust aru, aga näiteks õpetajad ei saa. Nende arust peab kogu aeg 24/7 koolis käima, aga mina isiklikult ei ole selleks võimeline, selline ma juba olen ja seda pisikut minust välja ei saa. Ma ei leia, et mind saaks sellepärast laisaks või milleks iganes nimetada, sest see pole laiskuses kinni.

Halb asi on ka veel see, et ma ei oska ennast sundida õppima. Lihtsalt ei oska. Kodus teen alati matemaatika kodused tööd ära, aga näiteks keemia või ajaloo teen ruttu enne tunni algust ära. Ning kui ma õpin ja näen, et ma ei oska midagi, siis ma isegi ei proovi sellesse süveneda, sest tean, et ma niikuinii ei saa hakkama ja panen lihtsalt raamatu käest ära ning siis lähen arvutisse või teleka ette või üldse magama.

Hommikul ärgates tunnen jälle süümekaid, et oleks pidanud ikka ära tegema ja siis tekib selline plokk ette, et ei taha kooli minna, kuna pooled asjad on lõpetamata või siis üldse tegemata.

Usun, et see on ka sellepärast, et õpetajad tegelikult annavad liiga palju õppida. Neli kontrolltööd päevas ei ole normaalne. Mitte ükski kool ei järgi seadusid ja on väga kahju, et selle vastu midagi ei tehta. Arvan, et kui koolid oleksid leebemad ning seaduste vastu ei eksitaks, siis läheksid lapsed poole suurema tahtmisega kooli, mitte ei näeks seda kui igapäevast koonduslaagrit.