Vanemate lisahääled on demokraatia lammutamine
Mõned poliitühendused ning poliitikud (sh riigikogu liikmed) on ka veel hiljuti rääkinud võimalusest anda vanematele valimistel oma laste pealt lisahääli (vaata siit).
See on kahtlemata küsimus, kus motiivil on oluline roll: kas me peaksime seda tegema põhimõtte pärast (sest nii lihtsalt on õige) või mõnda eesmärki silmas pidades (lootes selle abil midagi saavutada). Lisahäälte andmist toetavad argumendid lähtuvad tavaliselt viimasest.
Näiteks väidetakse meile, et lastevanematele lisahäälte andmine tõstaks lapsed ühiskonnas rohkem esile, sunniks poliitikuid lastega rohkem arvestama. See tähendaks ka rohkem raha haridusele, samuti suuremaid lastetoetusi, mis omakorda julgustaks rohkem inimesi lapsi saama, iive tõuseks ning kokkuvõttes võidaks kogu ühiskond.
Kuid isegi ainult puhtalt praktilistest kaalutlustest lähtudes ei ole lisahäälte andmine lastevanematele õigustatud. Vahele segavad teised, palju tõsisemad praktilised kaalutlused. Isegi kui me jätame kõrvale küsimuse, kuidas peaksid kaks vanemat enda lisahäält jagama, kui neil on ainult üks laps, kerkivad esile paljud probleemid.
Tuleks märkida, et niivõrd kui hääleõigus lapse eest kuulub siiski lapsevanemale, pole poliitikutel rangelt võttes vaja olla lastesõbralik vaid üksnes lastevanemate-sõbralik. Võib öelda, et see on väike vahe, kuna lapsevanemad mõtlevad niikuinii eeskätt oma laste peale. Aga teatud situatsioonides võib see vahe oluliseks muutuda.
Näiteks võib see anda vanematele suurema õiguse enda laste üle ja eest otsustada, kui seda lapse seisukohalt tegelikult tarvis oleks. Samuti võib lapsevanemal tekkida valik kahe partei vahel, kellest üks lubab kõrgemaid palku ning teine muretseb parema sotsiaalkasvatuse eest koolides. Keegi ei garanteeri, et vanem ei vali enda lisahäälega kõrgemate palkade poolt.
Muude asjade seas õpetatakse meie koolides endiselt ühiskonnateadusi, mis tähendab, et paljudel noortel on poliitilised eelistused välja kujunenud juba enne täisealiseks saamist. Sel juhul avastavad nad, et neil on küll teatud mõttes olemas hääleõigus, kuid seda kontrollib keegi teine. Samas ei saa keegi lubada, et tema häält ei kasutada tema tahte vastaselt. Need lapsed ei võida kindlasti sellega midagi, et nende vanematel mitu häält on.
Ning viimaks võime me tõesõna eeldada, et lisahäälte süsteem teeb kõik lastega seonduva üheks keskseks teemaks poliitikas (lõppude lõpuks pole mitukümmend tuhat lisahäält ju mingi naljaasi), kuid me peaksime küsima, kuidas see teisi valdkondi mõjutab? Oletame, et kellelgi on võimalik tippu tõusta mitmehäälsete lastevanemate toel, kuid samal ajal ei hooli ta üldse pensionäridest. Sest et lapsed on poliitikutele muutunud ebaproportsionaalselt tähtsaks prioriteediks ning mõnedki teised ühiskonnaliikmed võivad selle tõttu kannatajaks jääda. Sel juhul ei saa me mingil juhul väita, et lisahäältega võidaks kogu ühiskond.
Tähelepanuväärne on see, et kogu eelnev arutelu põhineb üksnes küsimuse praktiliste külgede vaagimisel, kuid arutluse all oleva idee kirstunaelaks osutub palju tõenäolisemalt üks lihtne demokraatia põhiprintsiip — igal kodanikul on vaid üks hääl. Seda häält ei saa kellelegi edasi delegeerida, hoiule anda ega muud sellist, kuna sel juhul kaotaks see lihtsalt oma mõtte. Hääleõigus kuulub konkreetselt ühele inimesele ning peegeldab ainuüksi tema poliitilist valikut, täpselt nii nagu pass on vaid ühe inimese isikut tõendav dokument ning kellelgi teisel pole sellega midagi peale hakata isegi juhul, kui ta selle ära peaks võtma.
Ükski inimene ei saa valimas käia kellegi teise häälega, isegi mitte lapsevanem oma lapse häälega. Seetõttu ei kujuta selline lisahääl mitte laste esindamist valimiskastide juures, vaid lihtsalt nende vanemate eelistamist meelevaldselt valitud kriteeriumi alusel.
Kui Noort Eestit esindav Riina Vändre täheldas, et valimisea langetamine tähendab põhiseaduse muutmist, oli tal loomulikult õigus. Tema väljapakutud alternatiiv lastevanematele lisahääli anda tähendab aga sisuliselt demokraatia põhiprintsiipide lammutamist.
