Kondivalu oli tal nüüd peenelt "rehaks" nimetatud. Kui küsisin, et mis see on, siis teatas ta tähtsalt, et see on see, millele haiglas taastusravi tehakse. Rehabilitatsiooni siis mõtles - selge!

See selleks - nüüd on uus ja hullem mure. Õhtuleht lajatas mammi kohe terveks. Sügav kummardus selle imelise tervenemise eest muidugi, aga see terve inimese toimetamine ajab mul juba juuksed püsti. Pinsipäev tulekul, mammil reklaamid ees, ja ajab näpuga järge, et mida nüüd kohe sõja tuleku puhuks varuma peaks - temal veel vaja paarkümmend aastat oma väärtuslikku hinge sees hoida. "No kuidas ma siis muidu tean, mis edasi saab, kui ma ärr koolen?!"

Palju õnne muidugi M tähega algava nimega poeketile - see on praeguse seisuga valimiste võitja, ainult et soola hinna võrdlus delegeeriti mulle kui temast kabedamale koperdajale: "Sul pole täämpa õhtal miskit muud nigu nii tetta, mine kae linna puutides na hinna üle!"

Vanainimene on nii leili aetud ja kuna see teema on tal veel mälus - ta ju oli kümnene, kui sõda mitu korda oma rinnet ta kodutalust üle lohistas - siis ei saa teda paanika algatamises ka süüdistada. Mammil oli siiani rahu majas, elu nagu lill, söök toodi kolme noorema põlvkonna poolt lauale ette. Istus ainult ja vaatas televiisorit või luges ajalehti-ajakirju.

Meie vanaema on veel nii arenenud, et hoolimata oma seitsmest klassist külakoolist, oskab ta ka vapralt arvutihiirt kerida ja netist artikleid lugeda. Loeb ära ja teatab, et: "Pane nüüd midagist järgmist!" Eriti meeldib talle sellest "eissist" (Facebook) nägusid vaadata, et kes ja kus ja mida teeb.

Nüüd on aga jama lahti. Varem rõõmustasime, et vanaema meil nii superkursis kõigega ja igav tal ka pole kodus, aga nüüd... Kui ise aru ei saa, siis teatab lapselapsele, et: "Poiss, tule siia ja keera selle väljamaa kanali peale, kus õieti näidatake, et kaugel venelane on!" Kui inglise keelest tõlkimisega saab teda veel tüssata, siis pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna. Ukraina lipu tunneb ta igastahes une pealt ära. Vene lippu kommenteeris, et: "Mis nad tast na kirjuks on teind? Punane sobis neile rohkem!"

Elas täitsa kompetentselt jooksvatele uudistele kaasa, teadis, et täistunnil on Euronews ja vahtis huviga. Millest aru ei saanud, pani nooremad tõlkima, kuni otsese tõlke ära keelasin. Tänu sellele, et ta on aastaid kõik ajakirjad ja ajalehed kaanest kaaneni läbi lugenud, teab ta näo ja nime järgi kõiki avaliku elu tegelasi üle maailma - ei mingit seniilsust, ja elukool on tal ju elus rohkem toeks olnud kui akadeemiline haridus.

Obamat nähes kommenteerib teleka ees, et: "Mis sa jahvatad ja jalutad seal?" Merkelit, et: "Sel alati ühesugune kleit seljas, kas ta vahepeal kodus ei käigi?!" ja "Meil siin Puškin juba varsti selgas!"

Nüüd teatas tähtsalt, et miks see juut nii kiiresti tagasi putkas - kindlasti teab midagi ja hoiab oma nahka! Muidu oli nii äksi täis ja pressis ennast siia! No mis sa kostad vastu sellisele? Muidu ei tahtnud üksi koju jääda, aga nüüd, kui ütled, et lähed konserve ostma, on kohe nõus, ainult et koera ei luba õuest kaasa võtta - see tuleb toas hoida - nelikümmend kilo liha - selle panevad sõja ajal kohe pintslisse!

Vaene peni on õnneks suht väikese karvaga ega kipugi külmaga välja, aga nüüd ju suvi tulemas ja koer vanaemal pantvangis, perest rääkimata. Anna aru, kui kümme minutit hiljemaks jääd - järsku juhtus midagi!

Kaebaks meedia kodurahu häirimise eest kuskile kohtusse, kui viitsiks. See on juba ahistamine - igast august tuleb mingeid vahtulöödud vihjeid, et järsku ikka tuleb ja kuidas siis tuleb jne. Kes selle paanikarevolutsiooni eest siin vastutab ja kuidas ma oma mammi maha rahustan? Või on vanaemal ikkagi omamoodi õigus ja tema antennid töötavad tõesti ning on ohule õigesti orienteeritud?

Aga mis siis saab? Mul on paanikas vanaema, lapselapsed ja majapidamine. Mis ma teen, kui üks päev ajalugu kordubki? Kas keegi targematest ütleb ka, mis saab nendest vanaemadest, kes praegu soola ja tikke koguvad?

Ukraina ju kääris kuu aega, enne kui keegi näppugi viibutama hakkas! Kuidas meil on organiseeritud rahuliku elanikkonna turvalisus? Kes selle eest vastutab? Mis meist saab? Istun siin keset linna oma pere ja kolme konserviga, ja edasi?