Vanaisast raamatusõber: silmad hüppavad keerilistest võõrsõnadest ja roppustest üle, aga ebamugav tunne jääb ikka
Kas teid häirivad raamatut lugedes rohkem roppused või keerukad võõrkeelsed sõnad? Selline esmapilgul absurdne küsimus jäi mind kammitsema Virgo Sirvi järjekordset kriminulli lugedes.
Algul ei saanud ma aru, mis mind raamatus "Rokipeeru surm leekides" pidevalt häirib. Lõpuks taipasin. Lugedes keerukat mitme "ülakomaga" prantsusekeelset sõna, hüppasid minu silmad sellest lihtsalt üle. Nii teen ma ka siis, kui mõnes raamatus tulevad ette sõnad m*nn ja v*tt.
Ometi räägivad Virgo Sirvi tegelased väga sündsat juttu, mida võiks avalikult lugeda isegi algklassides. Aga mõlemal juhul on mul ühesugune ebamugav tunne. Nagu laseks keegi valjult puuksu maailmakuulsa pianisti kontserdi ajal. Pianist mängib küll edasi, aga meeleolu on häiritud.
Kirjanikule ei valmista erilist vaeva ühendada omavahel rokk, sajanditagune ooper ja kaasaegne mõrvarelv. Ometi jääb veel midagi hinge kriipima. Kirjanik kompab Agatha Christie maailma piire. Ta ei taha olla tavaline kopeeriv keskpärasus. Tema raamatud on mõrvadega pikitud turisti käsiraamatud. Sõidad Pariisi ja loed Rokipeeru lugu. Sõidad Egiptusesse ja Mõrv Hurgadhas köidab teie meeli. Need on rohkem mõeldud lennukiga reisijale.
Sellel on aga oma hind: võid haledalt põruda või taevasse tõusta. Raamatu odavuse huvides ei raiska ta raha kaanekujundusele. Teiste suursuguste raamatute hulgas mõjub see nagu ajalehte keeratud soolaheeringas. Tavalugeja võtab selliselt kujundatud raamatut keskpärase kriminullina, mis rändab peale läbilugemist prügikasti. Realugeja ei oota piiride kompamist.
Kui Virgo Sirvi tahab jätkata eksperimenteerimist ja võita eliidi südamed, tuleb rohkem panustada kujundusse. Kuldkella ei müüda ajalehte pakituna!
Hea lugeja! Millised ebakõlad häirivad teid raamatuid lugedes? Jaga oma mõtteid aadressil rahvahaal@delfi.ee!
