Ehk on see vedamine, et mul pole kedagi, kes mind vanadekodusse paneks. Seal “konserveerituna” sitsimine ei tundu mulle just ahvatlev väljavaade. Ometi, ehk on see siiski parem võimalus kui üksi kodus surra ja loota, et keegi avastab su “lahkumise” varem kui aasta pärast! Kes neid asju ikka teab - see mis täna tundub õige, ei pruugi seda olla aastate pärast.

Küllap on meil kõigil mõni tuttav vanur, kelle mõistus pole just kõige erksam. Sellised pisut lapsemeelsed memmed-taadid on ju isegi armsad, aga samas ka ohtlikud. Eelkõige iseendale. Nende hooldamine tähendab pidevat jälgimist. Muidu hakkab ta elektripliidi praeahju tuld tegema või topib kassi pesumasinasse. Juhtub hullematki - mõni läheb vanni, ise sinna ei jõua, aga kogu kortermaja saab üle ujutatud. Mõni otsustab kolmanda korruse rõdult otse õue astuma hakata.

Nad ei taha halba, nad on nagu väikesed lapsed, kellele elu veel võõras. Paraku, kui lastega on meil lootus, et kasvavad ja saavad targemaks, siis vanuritega on lood vastupidi. Kurb, aga elu on kord juba selline. Ehk on see nende jaoks isegi omamoodi vedamine. Reaalsus ei koorma, mured on ununenud. Puudub ehk surmahirmgi, vähemalt mõnel. Ei tea, pole olnud, vana nimelt.

Aga mütsi võtan maha nende memmede ees, kes kõrges vanuses langevarju hüppeid tegema lähevad, neid polegi nii vähe. Küllap mõtlevad nad, et olgu selles elus kasvõi üks korralik lend ega põe, et see võib jääda viimaseks. Eks osaliselt selliste hullude ettevõtmiste pärast ole ka neid lapsi, kes oma vanemad pigem hooldekodusse panevad. Odav lõbu see ei ole, edaspidi rügavad nad vaid tööd teha.

Loomulikult jääb üha vähem aega vanema külastamiseks. Ja kas kellelgi on õigust etteheiteid teha? Nad ju püüavad, aga paraku tahab elu elamist. Mis silmist, see meelest. Ja nii see läheb. Jah, mul on kahju neist vanakestes, kes seal hooldekodus vaikselt tukuvad ja surma ootavad. No mõni ei oota ka, asisemad püüavad kas põgeneda või “äriplaani” koostada.

Paar aastat tagasi kuulsin ühelt tuttavalt, kes töötas siis Iru hooldekodus traagilist lugu. Nende majas oli juba aastakese elanud vanamemm, lapsi tal ei olnud ja kuna vanus kippus juba 80 ligi, pandi (ei mäleta kelle abiga) memm siis Irusse. Ikkagi hoitakse silm peal ja abi lähemal. Korter, tõsi väike, aga Tallinna kesklinnas jäi talle aga alles. Ühel päeval hakkas memmel külaline käima. Selline soliidne keskeas mees. Käis ikka kohe mitu korda nädalas. Kuu hiljem hakati memme ka väljasõitudele viima. Pakiti kenasti autosse ja toodi ettenähtud ajal jälle tagasi. Memm oli üliõnnelik, rääkis kõigile, kuidas nad ikka kohvikus kooke sõid ja kellega teda veel tutvustatud on. Tõsi, jutt muutus tal pisut imelikuks või oleks õigem öelda igavaks. Nimelt ei rääkinud ta eriti muust, kui vaid Jehoovast.

Aeg voolas omasoodu, memm jäi vanemaks ja viletsamaks. Samas käis ta ikka oma Väljasõitudel edasi. Ainult nüüd teadsid kõik, et tegelikult käib ta kummardamas Jehoovat. Ühel päeval tuli memm tagasi surmväsinult, lamas mitu päeva voodis ja ei rääkinud sõnagi. Vaatama teda enam ei tuldud. Aga memm läks ikkagi. Niipea, kui tervis kannatas, põrutas bussile, ikka kummardama. Ja ega talle peale tema jumala enam muud polnud jäänudki. Korter oli ära “kingitud” ja rohkem teda vaja ei olnud. Vaevalt, et need bussisõidud just talle saatuslikuks said, aga ühel päeval memm lihtsalt väsis ja kustus.

See, et hooldekodu uksed lukus on, pole sugugi halb mõte. Nii ei saa vanad rändama minna, seejuures unustades, kuhu ja miks. Aga mis veelgi tähtsam, ehk hoiab ära nii mõnegi aferisti ligipääsu. Igal mündil on kaks külge, igal teol mitu tagajärge. Mis ühe meelest halb, võib teise arust kasulikuks osutuda.

Ilma fakte teadmata ja tegeliku olukorda tundmata, ei julgeks küll mina skandaali püstitada. Vastupidi, eelkõige mõtleksin, kas ise olen (peale raha muidugi) hooldekodule ja oma vanemale toeks olnud. Ei ole see hooldekodus olemine mee lakkumine. Ei vanakesele ega ka hooldajale.
Ehk juhtub ime ja ühel päeval on ka meil siin mugavad, kaunid vanadekodud. Kõiksugu tegevuste ja udupeenete ravimisvõimalustega. Sest meie lapsed, vähemalt enamike omad, elavad kusagil välismaal. Nad teenivad korralikku palka ja saavad lubada oma vanematele inimväärset vanaduspõlve. Hoolitsuse ja armastusega, mida tõsi küll, jagavad võõrad ja raha eest. Aga see pole enam tähtis.

Palju tähtsam on sinnani elada ja püüda seni aidata ja mõista neid, kes praegu oma elupäevade sügises. Ja kindlasti tuleks kasuks ka see, kui me mõistaks, et enamus hooldajad ei ole pätid, vargad ja joodikud, vaid suure südamega inimesed, kes teevad rohkem, kui selle väikese palga eest peaks.