Naisteka lugejad lubavad, et oma lastele ei tee nad iial nii:

* Mida ma oma lapse peal ei harrasta on peksmine, privaatsuse äravõtmine, asjade äravõtmine ja teiste ees mõnitamine. Pluss laste armastuse tingimustega jagamine ning laste vahel vahe tegemine. Mu emal oli kombeks kõik eelmainitud. Pluss alandamine, jutt et minust ei saa kunagi midagi ja ta kahetseb, et mind üldse sünnitas.
Mu laps on oodatud, tahetud, armastatud, hoitud. Ja kui tuleks ka kogemata (sest rasedusvastased vahendid ei anna 100% garantiid), saab minu laps tugeva põhja hoitud, armastatud ja austatud olemises.

* Ei peksa lapsi, ei tutista ega löö, ei joo ennast tölliks, nii et lapsigi ära ei tunne, ei pilka ja ei osata last. Ei klaari oma suhteid kaasaga laste juuresolekul või kuuldekaugusel röökides ja sõimates või irooniliselt mõnitades ja sisisedes, arvates, et laps ei mõista, ei saa aru, millest jutt käib.
Ei tee lapse aadressil seksistlikke märkusi a la sellest räägime siis, kui sul karvad kasvama hakkavad.

* Ei arvusta lapse väljaöeldut. Minu vanematel oli kombeks minu juttu tihti teistele naerdes edasi rääkida, sisu seejuures moonutades. Lisaks kommentaarid stiilis “See toit/film/vms pole ju üldse hea. Ega sulle ju ka see ometigi ei meeldi ?!?” Tegelikult olid kõik need laused jutus ees ilma sügavama mõtteta välja öeldud. Aga lapsele sellest piisab. Tagantjärgi mõeldes saan aru, et tegelikult midagi halba sellega ei mõeldud, aga nüüd on juba hilja. Olen pidanud hiljem palju vaeva nägema, et julgeksin oma arvamust avaldada. Lihtsalt lapsepõlvest on tõrge sees, et kui minu arvamus teiste omaga ei ühti, siis on nagu midagi valesti.

* Mul on väga kahju, et mind hellitati ära, mulle lubati kõike, katkise  asja asemel sai uue. Ma olen arvanud, et mulle on kõik lubatud ja mingi  asi ei rõõmusta mind, tahan alati midagi ideaalset. Ma ei väärtusta  asju..Suhteid ja inimesi…

* Kui ma lapsena kukkusin või mingil muul põhjusel haiget sain, selle  asemel et lohutada ja haiget saanud kohale peale puhuda pidin kuulma ema tänitamist — näe nüüd mis juhtus, kes sul käskis sinna ronida jne… Seda olen vältinud oma tütart kasvatades.

* Minu ema luges mu salajast päevikut ja isegi ei viitsinud tagasi panna,  et seda varjata. Ema rääkis kõik mu jutud isale edasi (nt päevade  alguse), see mind nii häiris, et ma läksin täiesti lukku. Siiamaani ei  näita vanematele oma tundeid, ei räägi süvitsi oma mõtetest. Mul on  muidu väga head vanemad, nad armastavad mind ja mu venda ja meie lapsi,  nad pole ka kunagi meid löönud, kuid need väikesed asjad on meeles. Mitte kunagi ei sori ma laste asjades ega arvuti historys. Lihtsalt see  on vastik ja vale.

* Isast on halvad mälestused. Peksis ja sõimas peaaegu iga päev mind, venda ja ema kõigega, mis kätte sai, oli see siis juhe, terastross, puukaigas või raudlatt. Tuli kallale ilma igasuguse põhjuseta, peksmise ajal muutus ta järjest julmemaks, pilk oli tal kummaline, hägune või teises dimensioonis. Tihti oli ema nina peksust verine. Ise varjasin koolis võimlemistunnis pika dressiga oma sinikaid ja verevalumeid. Vennast sai skisofreenik. Peale keskkooli lahkusin kodust ja ei taha isast midagi teada. Isa töötas nõukogude ajal kõrgel ametikohal. Tema töökaaslased ja tuttavad ütlesid alati ,et küll teil on hea isa. Väljaspool kodu oli ta alati rõõmus ja abivalmis teisi aitama. Ta oli seltskonnas keskpunktiks.

* Olen õest 10 aastat vanem. Õde oli paariaastaselt haige, ema tõi apelsine (polnud sel ajal saada, ainult tutvustega sai), õde ei tahtnud, mina seisin ja arvasin, et saan endale, olin ju minagi laps. Aga ema lasi neil ära kuivada ja minule ei andnud, lõpuks viskas lihtsalt minema. Oma lastele jagasin kõik alati võrdselt, kui üks ei tahtnud, sai teine kõik, mitte ei visanud prügikasti. Selliseid asju on teisigi. Ei teadnud ema minu esimesest koolipäevast midagi, ei minu tegemistest. Küll aga teadis seda, et ma pean õde hoidma peale kooli, olgu, et mul olid ju ka omad tegemised. Ei, ema polnud joodik,vaid tahtsid isaga maja ehitada.

* Õnneks sain ühest asjast siin elus väga varakult aru: last ei tohi mitte kunagi SÖÖMA sundida. Ja mitte ainult last. Igasugune vastu tahtmist  söömine on kurjast. Pole vaja vägisi süüa, sest “sööma ju ometigi peab”. Ma pole iialgi numbrit teinud sellest, kui laps ei taha seda, toda või  kolmandat. Ei taha, siis ei taha. Mingeid alatuid trikke kasutada, et  lapsele “midagi kasulikku” sisse sööta — need mängud pole minu jaoks.  Kuid selle tõttu olen oma emaga tihti näägelnud, kes leiab, et ma “ei  näe piisavalt vaeva”, et lastele toit tervislikuks ja vastuvõetavaks  teha. Ma ei mäleta küll ise oma lapsepõlvest, kas ja kui palju ema  trikitas, et mulle midagi sisse sööta, aga ju siis kuskil alateadvuses  ikkagi mingi vastumeelsus on tekkinud, et jah — oma lapsi pole kunagi  sundinud sööma, kui nad ei taha.

* Üks asi mille tagajärjed mind endiselt painavad on mu isa pidev tänitamine mu keha ja söömisharjumuste kallal. Lapsena olid mu söömisharjumused just sellised nagu kodus õpetatud on, aga näed, mina olen süüdi, et ma paksuks läksin. Keegi ei õpetanud mulle tervislikku toitumist ega füüsilise aktiivsuse tähtsust. Küll aga kuulsin pidevalt nõmedaid kommentaare enda välimuse osas. Ükskord kui sõbrannadega ujuma läksime ja mul pakiraamil rätik ja ujumisasjad kaasa pakitud olid, siis isa nähes kotti mu ratta pakikal kommenteeris kõva häälega ja mu sõbrannade kuuldes, et kas seda mõne kilomeetrist sõitu ei saa ka ilma söömata tehtud. Sellest ajast on mul väga negatiivne pilt endast jäänud.
Samas ma mõistan, et mu isa ei soovinud mulle halba, vaid see on meeste puhul tavaline viis kuidas motiveerida. Tema oli samamoodi mures mu tervise ja kehakaalu pärast, aga ei osanud selle probleemiga muud moodi tegeleda.
Tegelikult on lausa ime, et ma anorektikuks või buliimikuks hakanud ei ole. Kergekujulisemad toitumishäired on küll. Näiteks mulle ei meeldi teiste ees süüa. Ja ma peaaegu alati keeldun, kui midagi süüa pakutakse, kuna ma enda meelest olen paks ja söömisega pole veel keegi kõhnaks saanud. Samas on söömisega ka nii, et vahel võin mitu päeva olla täitsa söömata, nn vee peal, ja teinekord mugin terve nädalavahetuse.

* Minu isal oli kombeks mind pidevalt alavääristada. Lapsena olin väga elav ja jutukas ning ta ei sallinud seda üldse. Naljakas on see, et ta teeb seda siiani. Toon näite: oli maal vaja poodi kiiresti saada, pood 3 km kauguse (isa ise palus). Palusin teda, et ta ratast annaks. Ta ei andnud, kuna ma olevat lohakas ja viskan ratta tee peale või lõhun ära, ma ju lohakas ja rumal. Ma olen 30 aastane naine, mul on laps ja olen ilma laenuta ostnud omale talu. Lisaks töötan juhtivkohal. Aga minu isa silmis olen ma ikka tõmbleja, kileda häälega ebameeldiv tatt. Ma poleks ehk seda teemat kommenteerinud, kuid just hiljaaegu avastasin, et ka minu praegust elu mõjutab minu isapoolne pidev halvustamine. Nimelt ma kardan vanemaid, tugevamaid mehi! Mitte füüsiliselt (kuigi sain tappa ka). Minu sõiduõpetaja on vanem, konkreetse kõnega meesterahvas. Minu vastu väga sõbralik ja tore, aga mina kiilun nii kinni, ma kardan paaniliselt teha vigu ja talle pettumust valmistada. Täiesti õudne lugu, kuna oskan sõita, aga temaga koos lähen nii pingesse, et ei suuda käikugi sisse panna!