Vallalise võlud: ei mingit seksi ja pingutatud koos olemist!
(1)
Kui n-ö vabameelsed vallalised välja jätta, näib esmapilgul, et vallaliste puhul jututeema puudub. Ei, loomulikult, alati on teema, et kuidas leida mees või naine, miks vallaline, kaua vallaline, kuid see on ka kõik, rohkem sellest teemast midagi justkui rääkida polegi.
Täiesti teadlikult tahaksin välistada selles teemas kõikvõimalikud vabameelsed käitumisnormid, kus on nn seksisõbrad, armukesed, üheöösuhted ja kõik muu sarnane, kuna need ei puuduta tegelikult vallalisust, vaid pigem romantilisi suhteid ja seksi. Kui me räägime aga sõna otseses mõttes vallalisusest, siis räägime olukorrast, kus see puudub. Õigemini mina tahaksin hetkel rääkida just sellisest vallalisusest. Eelkõige seetõttu, et kui inimene omab teatud liiki vabameelseid suhteid, siis ta on enesele valinud hoopis isesorti tee, et oma vallalisusele leevendust leida, mis omakorda eeldab, et vallalisus on teatud viisil piin. Tahaksin aga tõestada just vastupidist.
Vallalisust defineeritaksegi enamasti suhte puudumisena. Näiteks kui keegi peakski tooma välja plusse, miks on hea olla vallaline, siis püütakse rõhuda suhtega kaasnevatele negatiivsetele külgedele, millega vallaline kokku ei puutu. Üks hea ja toimiv suhe suudab aga siiski need varjuküljed kõik ületada, seega on raske selliseid argumente arvestatavaks pidada. Vallalisuse tuuma ennast on aga küllaltki raske tabada. Kui me ei räägi suhte aseainetest, puuduvatest negatiivsetest suhetest või uue suhte leidmisest, siis millest me õigupoolest üldse võiks rääkida?
Kui mõelda enda tuttavatele vallalistele inimestele või kas või tuntud inimestele, kes elavad rahulikult oma vallalisepõlve, ning püüda kirjeldada nende isiklikku elu, näib esimene mõte olevat, et neil see täielikult puudub. Selline väide on aga justkui probleemi defineerimine ning edasine arutelu on suunatud probleemi lahendusele ehk kaaslase leidmisele.
Siiski usun, et võime tunnistada, et mitmed armuseiklusi mitte omavad vallalised inimesed on sageli palju stabiilsemad, harmoonilisemad ja tervemad, kui nende segastes suhetes olevad eakaaslased. Seega ei ole vallalisuse eraelu puudumiseks defineerimine ehk kõige õigem lahendus, see ei ole täpne, kuna vallalisus tõenäoliselt oma olemuselt ei ole siiski lahendust vajav probleem, nagu me seda oleme harjunud nägema, vaid hoopis midagi muud.
Usun, et vallalisusepõlv või vallalisus on toimiva suhte võti. See, mida hakkame peale vallalisusega, määrab palju meie tulevases suhtes. Seega saab vallalisust käsitleda ettevalmistusperioodina suhteks. Samas tuleb aktsepteerida ka seda võimalust, et on inimesi, kes ei loogi intiimsuhet ja elavad enesele rahuldustpakkuvat elu üksinda terve elu. Seega on vallalisus oma olemuselt kahetine: kas ettevalmistusperiood suhteks või püsiv tasakaaluseisund, areng suhtest väljaspool asuval tasandil.
Kuna inimene suudab kontrollida oma ihasid, võib seksi vallalise elust välistada. Ma ütlen võib, mitte ei pea. Võib-olla see tundub kitsendav ja ahistav, diskrimineeriv, kuid ma rõhutan, et see on võimalus ja see on ka eesõigus. Tuttav on jutt seksuaalsetest vajadustest ja kui inimesel ei ole selles osas iseloomu, võib ta endale leida vastavaid lahendusi, kuid intiimsuhete välistamine muudab vallaliseks olemist suures osas lihtsamaks, kui inimene seda muidugi suudab. Füüsiliste eelduste ja otsustusvõime poolest ta suudab, küsimus on iseloomus ja tahtes. Igatahes ei ole seks teema, mis oleks vallalisusega otseselt seotud. Pigem on seksist hoidumine vallalisuses palju olulisem teema. Kui läheneda nähtusele sisulisest küljest, siis puhtakujulises vallalisuses intiimsuhted puuduvad ehk teisisõnu: normaalne vallalisus võikski võrduda tsölibaadiga.
Mis on head tsölibaadis, kui selle omapärase sõnaga intiimsuhetest hoidumist märkida? Hea külg on eelkõige intiimsuhete tekitatud negatiivsete külgede puudumine. Oma vajaduste nö rahuldamine võib tekitada väga palju segadust ja seejuures viia inimest suhtesse-suhetesse kellegagi puhtkogemata. Asjad juhtuvad, nagu sa ei plaani. Samas suhete katkestamine teeb haiget ja kui ise lõhkuda suhteid, teha teistele haiget, siis sisemiselt tundub see küll valu leevendav, kuid päriselt ei lase see sisemiselt saada terveks, jõuda selgusele enesele olulistes asjades ning saada vaimselt täiskasvanuks, vastutustundeliseks. Et saada tugev selgroog, tuleb see kasvatada ning loobuda vastutustundetust käitumisest. Et terveks saada, selleks tuleb valu läbi põdeda, mitte jätakata selle leevendamist uimastavate juhusuhete või ka mõnuainetega. Et jõuda tasakaaluni, tuleb see võõrutusperiood läbi teha.
Nüüd jõuame siia, miks vallalisus on sageli piin: see tähendab enda probleemidega tegelemist. Kui sul ei ole mitte kedagi, kelle kaela oma probleeme ajada või kelle seljas liugu lasta, kelle närve süüa, siis pead ise selle kõigega vastakuti seisma. Suhe on väga sageli põgenemine iseenda eest. See on põhjus, miks väga paljud meist otsivad suhet: nad tahavad põgeneda. Teine põhjus on väline surve: keegi teine arvab, et sa peaksid olema suhtes.
Ärge saage valesti aru: suhe on loomulik ja hea asi. Samas, olles vallaline, olgem realisid: sa ei leia oma eluarmastust teda meeleheitlikult taga otsides, taga nuttes, taga ajades. Rahulikult järele mõeldes saab meist enamik aru, et tõenäoliselt tuleb tõeline armastus meie ellu siis, kui oleme "maha rahunenud" ega ürita end enam kellelegi "maha müüa" või "kaela riputada". Sellisel viisil leiame pigem õnnemängureid. Kuid keda tahes me ka ei leiaks, kas või siiraid partnereid: sellises olekus me kedagi õnnelikuks teha niikuinii ei suuda, kui tahes palju me seda ka ei igatseks.
Seega, kui inimene on katki, on vallalisus tema võimalus tervenda. Just vallalisus, mitte suhe nagu enamik meist näib arvavat. See on aeg tegelda probleemidega, teha oma asjad korda. Seda just eelkõige selleks, et iseendal oleks hea elada.
Kui inimesel on kõik korras ja ta on vallaline, siis ongi kõik korras. Me kõik igatseme armastust ja lähedust, see on tõsi. Kuid päris aus olles saab igaüks ehk aru, et ka abielus või suhtes olevad inimesed tunnevad end vahel üksikuna, on aegu, kui tuleb olla abikaasast lahus, on kõiksuguseid raskuseid ka suhtes olles. Seega, kui oled vallaline või oled abielus: oluline, et inimesel seestpidiselt oleksid asjad korras, siis ongi kõik korras, kõik muu on boonus.
Vallalisel inimesel on oma elu, ka eraelu. Mõnikord inimesed ei talu seda üksinda enesega olemist ja matavad end töösse. Kuid kui inimene ei suuda olla üksi ja vajab uimastit, olgu selleks siis töö, intiimsuhe või alkohol, siis ta niikuinii ei naudi oma elu. Kui inimene suudab olla iseendaga rahul, siis see on tema nö tõeline eraelu. See ja ainult see ongi eraelu, kui inimesel on kontakt iseendaga, oma soovidega, oma mõtetega, oma huvidega. Suhtes oleval inimesel võib seega ka puududa eraelu: ta võib olla nii pühendunud oma perele, et unustab enese sootuks, nii et tal lõpuks ei ole isegi oma mina olemas.
Õnnelik vallaline tundub teisalt jälle selles kontekstis isekas inimene: ta elab ainult endale. Näib, justkui inimene vaid suhtes tohiks olla õnnelik. Isiklik õnn ei ole seotud isekusega, isegi kui inimene on üksi. Vaevalt meie hulgas on kuigipalju neid, kes ei tahaks peret või lapsi, ehkki nende mittesoovimine ei ole ka mingi kuritegu. Kuid pigem on nende nö mittesoovimine seotud hirmudega, mitte isekusega. Kuid see, et inimesel ei ole peret, ei tähenda, et ta seda ei soovi. See tähendab ainult seda, et inimene on vallaline. Ja vallaline inimene võib olla õnnelik ja samal ajal hooliv ja osavõtlik.
On nii palju võimalusi, kus inimene saab enda sees olevat armastust ja hoolitsust rakendada. Me ei saa valida keegi seda, millal me kohtame oma unistuste kaaslast ja me ei peaks muretsema, kui seda ei ole veel juhtunud ega püüdma talle asendust leida, see oleks oma südamega vastuollu minek. See juhtub niikuinii ettearvamatul ajal. Me ei saa ka sundida kedagi ennast armastama, keda me ise võib-olla heal meelel oma kaaslaseks tahaksime. Kuid me saame armastada sporti, merd, loomi, lapsi, oma vanemaid, naabreid, õdesid-vendi.
Kui me hoiame oma õe lapsi või külastame üksikut naabrinaist või jalutame varjupaiga koeri, siis me ei ela tingimata kellegi teise elu, sest see on ka osa meie elust. Arendades suhteid enda ümber võime leida nii palju vastuarmastust, et see muudab meie elu täiuslikumaks. Olemata poolikutes suhetes, oleme samas vabad meil igal hetkel kohata võivaks eluarmastuseks. Aga kui me ka ei kohta kedagi, kes oleks meie jaoks sobivaim, oleme nii elanud ikkagi ilusa elu.
Mulle tundub, et tõeliselt vallaline olemiseks tuleb kõigepealt end vabaks võidelda pingest ja stressist, mis tuleneb suhte puudumisest, leppida sellega, kui normaalse võimalusterohke olukorraga, õppida olema iseendaga üksinda ning astuma samme väljapoole, arendada suhteid inimestega enda ümber. See on vallalisuse sisu: olla, mõelda, tunda, rõõmustada, püüdmata põgeneda teise seisusesse.
Ma olen ise olnud vallaline suurema osa oma elust ning suurema osa sellest suuremast osast olen ma piinelnud ning ma ise alles õpin lihtsalt olema ja elama, keskenduma hetekele.
Millised on teie (positiivsed ja julgustavad) kogemused vallalisusega? Mitte, et suhe oleks sellega võrreldes halb, vaid mis vallalise põlves endas on võluvat? Mis on eduka vallaliseks olemise võti, kui vallalisus kestab aastaid?
