Välismaalane meie helkuritest: arvasin, et inimesed on endale hinnasildid külge unustanud
Õieti on liiklusseadusest saanud liikumist takistav seadus, sest uue seaduse järgi enam pimedas muud moodi liikuda ei võigi kui ainult helkuri või valgusallikaga. Kui võtta lahti EV põhiseadus, siis see tähtis seadus ütleb, et igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda. Niisiis: igaühel. Ja vabalt. Mingist helkurist ei räägi põhiseadus sõnagi.
Ma saan hästi aru, et helkur pimedal maanteel on vajalik asi, aga linnas? Ja miks tuleb seda kanda kõnniteel, eriti veel sellisel, mis on sõiduteest eraldatud mururiba, puude, piiretega jne. Miks on helkur vajalik näiteks vanalinnas või kus iganes muus kohas, kus autode liiklus on üleüldse keelatud? Kas on autojuhtidel uue seadusega lubatud kõnniteedel ja inimeste liikumiseks ettenähtud aladel sõitma hakata?
On siililegi selge, et Eesti on autokeskne maa, kui tagasihoidlikult väljenduda. Ja erineb Eesti oma mentaliteedilt ja suhtumiselt arenenud maailmast, kelle hulka kuulumist meil tihti armastatakse korrutada. Nimetatud arenenud Euroopas on elu keskpunktiks inimene, mitte autoliiklus ega mingid absurdihõngulised bürokraadiseadused ja linnade põhifunktsioon on inimestele hea elukeskkonna loomine, mitte lihtsalt maksimaalselt kiire autoliikluse tagamine.
Eestlane on närviline ja Eesti esindab nendele vastupidist suunda - linnade põhifunktsiooniks siin on just nimelt autode liikluse kiiret võimaldamist peetaksegi, kõik muu sellejuures, sh teised inimesed ja elukeskkond, on teisejärgulised jaluskoperdajad. Ega ma üldiselt arvagi, et peaks tuuleveskitega võitlema, aga kuskil peab olema piir.
Kindlasti saan ma kommentaarides kõvasti sõimata, et ma pole kunagi pimedas autot juhtinud, tuleb jutt udusest ilmast ja veepiiskadest tuuleklaasil jne. Pean mainima, üllatuslikult, sõbrakesed, et ma olen hoopis inimene, kes oma igapäevatoimetusi ajab autoga, nii, et polegi üks nn ”vinguv jalakäija”: üks laps kooli, teine lasteaeda, teine pool tööle ja siis ise ka. Ja nii iga argipäev.
Küll aga tahaks juhtida kõige tähelepanu sellisele tõsiasjale, et pole olemas autojuhti, kes oma autost kunagi välja ei tuleks. Ja nüüd palun lugeda uut liiklusseadust koos muude asja kohta käivate EV seadustega. Neid lugedes selgub, et iga autost maharoninud autojuht muutub kohe jalakäijaks, st jalakäijaks, kes helkuri puudumisel omakorda muutub otsekohe õiguserikkujaks.
Kas pole ebanormaalne, et seda helkurit ei tule kanda mitte ainult pimedal ajal, milleks sügistalvist aega, eriti kui lund pole, kahtlemata pidada võib, vaid tuleb kanda ka kevadel, ka suvel, juunikuus, kus minu arust siin põhjamaal ei lähegi praktiliselt pimedaks. Suvel saabub see nn pimeda aeg ehk päikese loojumise hetk silmale praktiliselt märkamatult. Seega peavad inimesed ei rohkem ega vähem kui hakkama nüüd pähe õppima päikese loojumise aegasid, et teada, millal endale see kurikuulus imevidin külge kinnitada, sest enne päikeseloojangut loomulikult helkurit kandma ju ei pea - ikkagi nii-öelda vaba maa. Või hakkavad maanteamet ja politsei inimestele välja jagama manuaale, kus on päikese loojumise ajad toodud?
Pole kusagil öeldud, et helkurit tuleb kanda ainult üleriietega! Neiukesed-noorukesed peavad seda kandma suvekleidi küljes, helkurit tuleb kanda ka nt rannas olles! Ole sa ujumispükstes või frakis, igal pool avalikus kohas peab sul plönnike kuljes rippuma. Ja nii elu lõpuni. Kas te, head uue helkuriseaduse kaitsjad, tajute üldse selle seaduse kogu „sügavust“? Euroopas on maid, kus pole mitte minigisugusest helkurist midagi kuuldudki, rääkimata, et kuskil selle puudumise eest trahvi tehtaks! Linnad on seal kordades suuremad.
Kas teil on aimu kui suur on “liiklustihedus” nt Antslas või Türil pühapaeva õhtuti? Vastus: see on praktiliselt olematu, ainus keda kohata ehk võid ongi-politsepatrull ise. Ja olemas on neis väikelinnades maksumaksja raha eest loodud kõnniteed ja lambid, aga ikka peab see sama maksumaksja end kas siis klouniks riietama või tundma politseihirmu. Tuttavat rootslast pani see Eesti helkurivärk õlgu kehitama. Ta tunnistas, et oli esimesel pilgul arvanud, et inimesed on poes käies riietele hinnasildid külge unustanud.
Helkuriseadus tähendab, et inimene peab hakkama oma käike minutilise täpsusega ette planeerima, et oleks kas siis n-ö komandanditunni ajaks kodus või tuleb ka kõige päikselisemal suvepäeval, T-särgis ja lühikestes pükstes käia helkur küljes tilbendamas. Mitte kuskil maailmas pole sellist n-ö liiklusohutusabinõud. On kuidagi veider ja piinlik tunne saabuda nt Soomest, Rootsist või kas või Lätist Eestisse- sama kliimavoode, liiklus Lätis ehk hullemgi, aga tuled Eestisse kui mingisse Eriti Suure Ohu Tsooni, kus pead kogu aeg käima maksimaalses turvavarustuses, jõulupuuks riietatuna.
Kas alustama ei peaks mitte puuduvast liikluskultuurist? Kuidas mujal maailmas pole helkur linnas kohustuslik, õnnetusi aga vähem? Vägisi rahvalt raha võtmine on diktatuurihõnguline, või kuidas iseloomustada seadust, mis laseb riigil peedistada ausaid ja korralikke inimesi sõltumata valgustuse ja kõnnitee olemasolust.
Väärteo eest võib politsei, muide, teatud juhtudel inimesi 48 tunniks kinni pidada. Väga irooniline on see, et riik ei suuda võidelda päris kuritegevusega või kui suudabki, siis on kurjategijal tuhat inimõigust ja karistused naeruväärselt leebed. Rääkimata tänaval lärmavatest ja kusevatest joodikutest ning öörahu rikkujatest.
Irooniline on ka see, et helkuriseadus pole parandanud liiklusohutust. Tajutav on hoopis, et mõnel juhil on tekkinud teatav hooletuse ja karistamatuse tunne, umbes nii, et kui pole helkurit, siis...! Justkui muud liikluseeskirjad enam ei kehtikski - need, mis kohustuvad enne reguleerimata sebra kiirust maha võtma, mitte välja sõitma kehvalt läbipaistva tuuleklaasiga, halva nähtavusega sõites olema eriti tähelepanelik jne. Palju õnnetusi jalakäijatega juhtub päeva ajal ja fooriga ülekäigukohtadel.
Ma ma pole helkuri kui sellise vastu, pimedas maanteel on see vajalik. Olen ka ise helkuriga käinud maanteel jooksmas, kuigi ei saa jätta mainimata, et sügaval vene ajal elasin lapsena maal ja koolitee kulges mööda suhteliselt tiheda liiklusega maantee äärt. Helkurid olid siis tundmatud, aga mina, laps, üllatus-üllatus, teadsin, kuidas liigelda. Esimese helkuri sain jupp aastaid tagasi tuttavalt soomlaselt siis, kui Eestis sellest midagi ei teatud.
Kuskilt aga peab minema piir, milleni riik võib inimese eraellu sekkuda ja kust edasi enam ei või! Või oleks normaalne ära keelata kõigil inimestel vees ujumine, kuna mõned upuvad, kastreerida kõik mehed, kuna mõned võivad vägistada.
Riigikogu olgu normaalne ja muutku ära see linnas helkurita olemise eest trahvimine. Saaks ehk ka politsei tegeleda tegelike probleemidega.
Tegelikult on praegu koht, kus eestlane peaks kodanikuaktiivsust näitama. Muidu nõuatakse varsti jalakäijalt „ohtuse huvides“ numbrimärki ja lähitulesid. Allkirjade kogumine, veebileht, Facebook. Aga miks mitte ka arvamuse küsimine nt mõnelt rahvusvaheliselt inimõigustega tegelevalt liikumiselt, organisatsioonilt?
