Ka poliitika mängudest võivad asjaosalised sõltuvusse jääda. Kätte on jõudmas päev, mil iga Eesti Vabariigi kodanik peaks minema valima omale võimu ja valitsust järgmiseks neljaks aastaks.

Vabariigi taastamise aegadel olime vaimustuses ja eufoorias ning enamik inimestest tegid oma valimisotsuseid tänuavaldusena usalduse näitamiseks vabaks saamise eest võõrriigi võimu alt. Vanem põlvkond oli rõõmupisarais sini-must-valge lipu, suitsupääsukese ja rukkilille üle. Vabadus - see oli võlusõna, mis pani liikuma energia ja jõu tuleviku nimel peaaegu igaühes, kes oli selle väikese rahvakillu kogukonna liige. #Maha kommunistid!" ja au sisse valimatult kõik, mis näis olevat võitlus selle nimel.

Unustasime ja panime silmad kinni selle ees, et enamik inimestest olid üles kasvanud, oma hariduse ja elukogemused saanud just nimelt ühiskonnas, kus silmapiiril terendas seesama koletu kommunism. Selles ühiskonnas elamine õpetas, et ei olnud patt olla autu, naabrile sõrmega näidata temast lahtisaamiseks, kasutada partei võimu parteitu üle, raha poetada õigesse tasku, intriige sepistada karjääri saavutamiseks ja palju muud teha heaks äraelamiseks.

Olenes inimesest, kes mida õppis ja kelleks kujunes - oli tal hea või halb lastetuba, kool, sõbrad, tänav ja ringkond, kuhu kuulus. Ei sünni ükski inimene läbinisti halva või headuse kehastajana - teda kujundab ühiskond ja palju oleneb tema enda valikutest. Vabaduse ja oma sõltumatu riigi nimel oli kerge teha rahvale kihutustööd, tõmmata massid kaasa ühise eesmärgi saavutamiseks ja võita usaldus. Need olid õied.

Õige pea hakkasid valmima ka viljad, mis algul tundusid väga head, kuid mida aeg edasi, ilmusid sisse sõklad. Mitte kõik, kes oleks tunnustust väärinud oma toetuse ja tegutsemis eest tulevase riigi heaks, ei saanud seda. Nii mõnigi tõmmati ree pealt maha - põhjuseks NLKP või KGB andmebaas. Aga kui palju oli üldse neid, kes poleks eelneval perioodil ühte või teise sõnnikuhunnikusse astunud, kas kogemata, teadmatusest, sunniviisil või tahtlikult - alates pioneeridest kuni KGB-ni välja.

Huvitav on hoopis see, et ühe inimese juures oli see surmapatt, kuigi ta oli oma tegevuse ja arvamusliidrina avalikkuse ees saanud positiivse hinnangu, aga teise juures ei peetud seda süüks - isegi siis mitte, kui ta oli olnud karistusi määravates organites mitte just tähelepandamatu tegija.

Tänaseks on meil valitute hulgas ja mujal kõrgetel ametipostidel palju inimesi, kelledel on punamineviku märk. Hoolimata kõigest on nad enamuses osutunud arukateks otsustajateks ja ära teeninud tunnustuse. Omades tugevat närvi ja sõnaosavust, on nad olnud üle "tembeldajate" kisakoorist. Kuid kas meil on ikkagi olemas kusagil valitute hulka pääsemiseks selekteeriv tagatuba?

Koos iseseisvusega saabus meile kapaga juhtivatele kohtadele välis-eestlasi. Nende põlvkond oli üles kasvanud teadmisega, et nende vanemate sünniriik oli hävitatud, nende varad olid varastatud ja ilmselt enamikule neist tundus, et kõik, kes ei lasknud siit jalga või ei pääsenud siit minema, olid allaheitlik ning rumal orjarahvas. Nende missioon oli tulla nüüd õpetama, juhtima ja riigis elu korraldama.

Vahemärkusena mainin, et vägisi tuli meelde aeg, kus ENSV-s kultuuriajaloo loengutes selgitati, kuidas eestlastele õpetati punanurkades lugemist ja kirjutamist. Unustati tõsiasi, et kui ei oleks olnud seda visa hingega, tarkust ja töökust hindavat sõjast küüditamisest räsitud allesjäänud rahvast, poleks kuhugi tulla olnudki.

Meil läks küll sõjast ülesaamiseks ligi pool sajandit, aga suudeti ka võõra riigikorralduse poolt pealesunnitud seaduste olukorras leida võimalus mitte ainult ellu jääda, vaid üles ehitada majandus, luua talutav elukeskkond, kasvatada ja koolitada lapsi, õppida ise ja tunda elust rõõmugi.

Jah, vanemate hinge painasid läbielatud kannatused, reetmised ja õigustamatu ülekohus. Samas olid nad üles kasvatanud põlvkonna, kes oskas mõelda, arendada ja luua. Laulva revolutsiooniga mindi ühest riigikorrast verevalamiseta teise, aga sotsialistlikust majandusest sujuvalt üle minna turumajandusele ei suudetud. Ilmselt siiski ei olnud mõistlik kõike saavutatut põrmuks teha ja kuulutada kõlbmatuks. Lammutamise ja kaosega tegelevad anarhistid. Loodut põhjendamatult hävitada on kuritegu - sellest võidavad ainult ärastajad ja petturid.

Nüüd, 20 aastat hiljem, on paljud külakeskused jäänud tühjaks, kadunud on posti-, kooli-, ja rahvamajad ning raamatukogud, silma torkavad harimata põllud ja räämas lagunevad hooned ning elumajad. Elu kujundamine riigis nõuab läbimõeldud ja kaalutletud tegevust. Valimistega volitab rahvas endi seast riigikogu toolile neid, kes on end üles seadnud ja kes usuvad endas olevat vajalikke oskusi ja teadmisi riigi juhtimises kaasa rääkida.

Ennast kandideerima seada on suur vastutus. Inimest, kes pole avaliku elu tegelane, valija ei tunne ega tea. Naeratusega klantspilt loosungi või hüüdlausega ei ole variant tundmaõppimiseks. Laulu- ja tantsuoskus eeldab küll seltskondlikkust ja julgust esineda, aga riigielu korraldamise kunstiks ainult nendest omadustest ei piisa. Tuge ja usaldust valikute tegemiseks annavad erakonnad, kes tunnevad ja teavad inimest, keda nad oma esindajana tahavad näha - seega erakonnal on tugev mandaat. Kõik on korras, kui erakonna platvorm on rahvale vastuvõetav ja nende kandidaat on end juba varasemalt heast küljest tõestanud.

Riiki ei sobi juhtima kraaklevad poliitikud ja üksteisele vastanduvad erakonnad, kes ei vali vahendeid teiste halvustamiseks või mustamiseks. See mõjub kui halb pesupulbri või WC puhastusvahendi reklaam. Samas koostöö selliste erakondade vahel oleks stiilis luik - haug - vähk ja oleks valmis ühiskonnas eksisteerivaks stsenaariumiks teatritele ja tsirkuse etendustele. Halb on olukord, kus erakond on muutunud klanniks ja mandaadi saanud saadikute nimekirjas sisaldub tegelasi, kelle varasemast avalikust esinemisest on meelde jäänud demagoogitsemine, pahatahtlikkus või upsakus, eneseimetlus.

Kurb on tõdeda, et neid leidub igas suuremas erakonnas ja valid või mitte, riigikogu toolile erakonna häältega on saamine peaaegu kindel. Lisaks on erakondade nimekirjades "häältepüüdjad" - arvatavalt populaarsed inimesed, kes samas riigikokku ei lähe - vaatamata sellele, kui nad sinna valituks osutuvadki. Paratamatus on, et kahest suurest erakonnast üks saab võimule ja teine opositsiooni.

On kujunenud tavaks, et opositsioonis olevate erakondade liikmed ei tee iseseisvalt otsuseid ja hääletavad igal juhul võimulolevate erakonna poolt tehtud ettepanekute vastu, olgu need mõislikud või mitte. Algab "ärapanemine" ja just siia see erakonna häältega tegelaste kamp sobib ideaalselt. Poliitilised mängud on põnevad mängus olijatele, aga riigi jaoks on see negatiivne tulemus ja - kaotajaks on valijad. Poliitikutel, vaatamata nende erakondlikule kuuluvusele, peaks olema oma isiklik arvamus ja otsustusvõime. Rahvalt kogutud maksudega riigieelarvest ei ole õigustatud palga maksmine ja kulude hüvitamine palagani tegijatele. Vastutust oma ärplemiste, intriigitsemiste või eksimuste eest senini ei ole omanud ükski valitud riigikogulane, ega teda ülesseadnud erakond.

Reklaami mõte - Vali mind! - ei ütle kellelegi, mida teha, kuidas valida või kas üldse valida. Erakondade platvormides on palju populismi ja põhjendamatust. Vaatamata sellele, et erakondade ülalpidamiseks tulevad siit-sealt suurte summadena annetusi, ei ole ükski neist riigieelarve koormuse vähendamise nimel ülalpidamise osast loobunud. Samas on rahasaamine ja selle kasutamine väga läbipaistmatu.

Seniste riigikogude ja valitsuse tegevuses on olnud palju küsitavat ja arusaamatut. Valimisseadust ei ole üle vaadatud ega korrigeeritud nii, et valimised võimaldaksid valijale tema valikul ootuspärast tulemust näha. Tundub, et demokraatia on jõudnud sellisesse etappi, et tugev kuritarvitab üleolekut nõrgema üle. Kahju küll - minu usk riigikorraldusse ja õiglusesse hakkab kõikuma.