Väikeettevõtja: aitab kerjamisest, hakkame orienteeruma tulemusele!

Lugu Eesti probleemidest tõstis mu vererõhku. Taaskord toodi peamise probleemina välja, et riik annab rahvale liialt vähe. Mina maksan makse täiskohaga töötasult ja kahelt väikeettevõttelt, mida oman, seega leian, et mul on siin õigus sõna võtta. Arvan, et kõige raskemalt ongi raudade vahel need vähesed ettevõtlikud inimesed, kes siia veel jäänud on ja lisandväärtust luua üritavad.

Ühelt poolt pitsitab kaaskodanike hala: "Tõstke miinimumpalka, makske rohkem haigushüvitisi, andke suuremaid toetusi, andke kaupa odavamalt." Need kõik on hüüdlaused klassist, mida nimetan "anna-anna". Kõiki neid nõudmisi, mis inimlikult on arusaadavad, ühendab üks tunnusjoon - need kõik on suunatud reaalselt töötava ning väärtust tootva klassi pihta, keda 1,3 miljonist on ainult umbes 420 000! Kokku on tööga hõivatuid 690 000, ülejäänu töötab riigisektoris, kus on tõsi ka mõned raha loovad kohad.

Mida see siis tähendab? 420 000 inimest peavad oma tööga (või rahaga, kui soovite) ülal 1,3 miljonit! On lühinägelik ja lausa õel manguda mingit toetust juurde.

Paljud ehk mõistavad mind muu osas peale miinimumpalkade. See on ju töötava inimese otsene sissetulek? Nõus! Aga pelgalt miinimumpalga tõstmine on taaskord rohkema raha pressimine neilt, kes ühiskonda juba niigi oma õlul kannavad! Väga harva, kui üldse, kuulen ma madalapalgaliste nõuet: "tõstke miinimumpalka langetades samal ajal tööjõumakse." Tahan öelda, et praegu ühiskonda kandvalt klassilt ei tohiks enam mitte midagi rohkem juurde küsida. Ükskõik, millisel varjatud moel. Nüüd on aeg hakata olemasolevate vahenditega efektiivselt tööle.

Riigisektor on suur nali. Juba oma olemuselt on riigisektori toimimine naeruväärne. Kui eraettevõte koostab eelarve ja püüab siis võimalikult efektiivse majandamise teel seda täis saada, siis riigiasutuse eelarve tähendab mingite vahendite laiaks löömise planeerimist. Kas pole drastiline vahe? Siis pole ka ime, et riigiasutusel ei olegi motivatsiooni efektiivselt majandada. Ametnikke võib tööl olla suure liiaga, sest siis peab iga inimene võimalikult vähe tööd tegema. Materjale võib kuluda suure liiaga, sest eelarve lubab. Ametnike puhkusereisid on kerged tulema, kuna eelarves raha ju on. See tuleb ära kulutada. Kui küsimuse all on olemasoleva raha jagamine, siis on juba inimloomuses võtta esmalt endale ja proportsionaalselt rohkem.

Siit tekib korruptsioon, kuluhüvitiste nulli kulutamine jms nähtused. Kui raha peakski otsa saama, tõstetakse makse ja riigieelarve on taas "tasakaalus".

Minu arvates on peaminister Andrus Ansipi sõnavõtud riigi rahaasjade korrashoiust otsene solvang rahva pihta. Mis korras, kui riik peab selleks tõstma käibemaksu või ütlema lahti varasematest kokkulepetest oma rahvaga (õppelaenu tagasimaksed, pensionimaksed)? Millega siin uhkustada on?

Millal viimati kuulutas Ansip: "Seoses uue tehnoloogia kasutuselevõtuga, saame energiat nüüd 20% odavamalt toota" või "uue infosüsteemi juurutamisega vähenes selles ja selles ametis andmesisestajate arvpoole võrra?" Efektiivselt toimivas organisatsioonis täpselt nii see toimibki.

Kokkuvõtteks: aeg on hakata nõudma eraettevõtetele omast efektiivset majandamist ka riigilt endalt- Riigiettevõtted ja ametid peavad samamoodi oma majandustegevuste eest vastutama, kui erafirmad seda teevad. Estonian Airi juhtidele "rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist tasu" makstes, samal ajal kui ettevõtte käibest poole moodustab kahjum on rahvale näkku sülitamine. Ükskõik millistest väärtustest valimistel räägitakse. Arstide palgatõus on ilus ja vajalik, kuid kus on korrelatsioon efektiivsusnäitajatega? Keskmine ooteaeg, tervisehäda lahendamiseks kulunud keskmine külastuskordade arv jms?

See, et riigisektor eelarve ära kulutab ja juurde ei küsi, ei tähenda tegelikult mitte midagi muud, kui paigalseisu riigi juhtimises. Eelarve sisse mahtumine pelgalt ei saa olla eesmärk. Edasiminekuks peab töötulemus üha paranema ja paranema. Ma ei ole vastu, et haigushüvitis riigi poolt sisuliselt kadus (kaheksandast päevast haigekassa küll maksab, aga siis olen ma juba kas terve või surnud), kui selle arvelt tõsteti väärtuslike arstide palkasid. Üldse mitte! Küll aga ei taha ma kuulda kliinikumi registratuurinumbrile helistades, et ootejärjekord on kolm kuud või siis visiidil tülpinud arsti oma hambavahesid urgitsemas näha. Tahan iga aastaga üha paremat ja paremat teenust. Täpselt nagu arstid tahavad suuremat palka. Hakakem iga aastaga üha paremini tööle! Aitab aina enama lunimisest neilt, kes juba töötavad!