Usk, mis väärib arutlust
Lisaks valatakse suurt rahulolu ja usku kuulajatesse — eestlane peab olema rahul, sest võib (viimaks) pidada end kristlaseks!
Korraks võpatavad eestlaste vaikima löödud esiisad samal hetkel oma haudades, sest nemad ju teavad, kui suure ”headusega” kristluse nime ja õpetust on Eestisse toodud ning mil moel on kasimatu eestlane Risti Ordu mõõgast oma kuulekuse saanud. Kuid kristlik Eesti, aastal 2010, kuulab ometi ja noogutab kaasa. Ilust jutt, eitamata ilus jutt.
Tekibki hetkeks õnnistav ettekujutus — president kinnitab, et eestlane on (viimase eesmärgina) saanud eurooplaseks, peaminister, et eestlane pole kunagi olnud nii rikas kui (tema) praegusel ajal ning kirik, et eestlane on saanud ometi kristlaseks, siis sisuliselt on ju tegemist tõelise jackpotiga — oleme juttude järgi kolmikvõitjatena ihaldatult Rikkad Kristitud Eurooplased!
Kuid peale esmast õnnevärinat pöördub pilk lumetunud maa peale tagasi. Näeb näivetunud moraalsust, orjastatud saamalikkust ning kahjuks paljut muud, kui presidendi poolt jõulutervituses tänaseks teostunud tõena mainitud ühtehoidvust ja hoolivust.
Nägija ja kuuljana elab inimene saadud emotsioonide vallas. Arukus suudaks neid emotsioone parimal moel juhtida, kuid selleks on vaja eristada omakasupüüdlik arukus ühisvastutavast arukusest.
Kui pimedus tähendaks loomulikku puhkeaega ja sellega seonduvalt näiteks varju ja kaitset, oleks pimedus sama hea ja vajalik nagu kosutav uni, millega tagame uue energia. Kui pimedust aga iseloomustatakse kui kurjuse katet, kus paha oma hiilivaid samme seab, siis õpib inimene peatselt seda kartma. Sest teadmatus, ka kogematu teadmatus, kulmineerub arusaadavaks hirmuks. Olgugi, et näiteks mitte ükski manalasse varisenud lahkuja, ka see, kes elades oli jõhkramatest jõhkram, ei ole mitte kedagi elavat, manala teelt tagasi tulles, kimbutamas käinud, on kellegile soodsa õpetuse kohaselt surm, suremine ja sellega seonduv, kui mitte ohtlikud, siis vähemalt ainatist kartmist väärt. Palju suuremat kartmist väärt võrreldes elujõus ohtude tekitajatega.
Surmahirm on läbi aegade olnud kartustest suurim ning sellega seonduvalt absoluutselt kindel tööriist mistahes saavutuse teostuseks. Mis oleks ka tänapäeva kaubanduslikkuse altaril parem leid, kui (valimiseelne) lubadus millestki (ülestõusmisest) ja kusjuures muidugi mõista, mitte kõigile, vaid näiteks ”viiele” kiiremalt kuulekamale, kelle hulka ka sajad tuhanded siiski mahuvad, kui ainult toetavad, usuvad ja loodavad.
Kuid kes on surmast tegelikult tõusnud? Jeesus Kristus ja mitte keegi teine? Tegemist on siis tootega, mis kuuldavasti, kellegi jutu järgi ja kunagi, on ühe korra töötanud, kuid enne seda ja peale seda on olnud katki. Ja selline toode peab iga inimese kummutil meenutama, et toote volitatud maaletoojal/esindajal on lepingu järgselt igaühe arusaamadele piiramatud õigused?
Usk, armulik meel, halastus, andeksand ja hoolivus on suured ja selged tõed. Nendest peab rääkima, neid peab kummardama, neid peab õpetama. Iga päev, iga hetk ja igaüks igaühele. Eelnev tõlgendus ei ole mingil juhul eitus, et üllad inimesed ei oleks jäägitult üllad või et üllad teod ei oleks jäägitult üllad. Vastupidi, aus ja abivalmis kirik ja sellise, ebaausast kirikust erineva, ausa kiriku liikmeskond on aastasadade jooksul teinud ennastsalgavaid abitegusid paljude hoolivust vajavate inimeste heaks. Teeb veelgi.
Pigem on ürgse loodusrahva, looduse, elu ja surma kummardanud hõimurahva järeltulijale ebaselge, kas selliste suurte tõdede teadlik valjastamine omakasupüüdlikult logiseva vankri ette, ei ole mitte õpetuse vastaselt pettus ja suisa meeleline vargus? Kuidas sama kirik võib rääkida armust ja viimase leiva jagamisest ning samaaegselt toetada viimase leiva äravõtjat?
On siis tegemist kasuahne poliitiku õigustamisega, kuna ka kirik saab ahnusest osa või enne lahingut sõjamehi jumala nimel surmama ja surema õnnistava rindepastoriga — sellist usku, kus tähtis ei ole tegu, vaid see, kuidas sellest teost räägitakse. Kas seda ikka saab absoluutse rõõmusõnumina kuulutada?
Loomulikult oleks teadmist oma tähtsusetust elust ja tähtsusetust rollist väga raske kanda. Kindlasti ka ei ole, elule kutsutud inimene või loom, mõtetu kapriis, vaid täidab oma ”järgnemise” ülesannet. Olles kellegi järg, millegi tegija ning kellegi algus. Meist igaüks on kordumatu ning teineteisega seotud.
Probleem tekibki alles siis, kui see füüsiline seotus asendatakse vaimse ja hingelise seotusega. Kui teine, luust ja lihast inimene või näiteks tegelikkuses eksisteeriv loodus meie ümber, muutub vähetähtsaks ja olematult väikeseks, vaimse usu ja hingelise jumaluse kõrval või nende õigustuses. Veelgi jubedam on olukord, kus hingeline jumal hakkab kellegi maise suu läbi õnnistama sellise füüsilise olendi ja füüsilise mateerija hävitamist, andes oma, James Bondilegi tuttava õnnistuse, nii ”valeusuliste” kui ka näiteks, teatud valitud inimrühma kasu nimel, ühiste loodusvarade hävitamisele.
Päris kindlasti ei ole need mõtted õiglase kristluse aate või sellist aatelisust uskuva kristlastega kurjustamiseks. Tuleb seda veelkord rõhutada, sest kunagi oleks muidugi iga kõne, kus ahnete õpetajate halbasid tegusid kritiseeriti, ketserlikuks ning jumalavaenulikuks tituleeritud ning jumalasalgamisega põhjendades tuhandeid ja tuhandeid, omaaegseid ”Greenpeace'i” ja inimsuse aktiviste (k.a. Jeesus Kristus) ka selle ”õigema Jumala” nimel ristile on viidudki.
Arvatavalt on tänane nägemuslik areng suuteline siiski arutlema, mitte emotsioonide, vaid arukuse abil. Küsimus on lihtsalt avatud, tolerantse ja salliva vestlusega:
- Kas eestlane, loodusrahvast tulnud eestlane, ikka peab, kõikuva moraaliga kristlikus maailmas, ”kristliku rahva” nimesilti oma uksele kleepides, enda arutlevat meelt uinutama? Kas kristlaseks olemine on piisav põhjenduslik taust antikristlikeks valikuteks?
Ning - Kas jäägitu alluvus, teadlik eemalolek ja reaalsuse vahetamine kujutletud sõnaga, on head omadused või hoopis silmade sulgemine tegelikkuse eest, kus elus inimene, üha enam tõmbub endasse ja eemale teineteisest, et olla pisutki kaitstud, just jumala nimega õigustades, endile uusjumalikke õigusi võtnud kuulutajate tegude eest? Selliste hiigelinimeste hiigluse eest, kes küll armulikult rääkides, otsustavad siiski eelkõige oma äranägemise järgi, hoopis vähema armulikkusega, nii hea kui ka halva kasuks.
Anarhia ja korratus tähendab eesmärgitust, kaost ja hävingut. Ilma õpetuse, usuta ja kartuseta ei allu inimmeel mingile reeglile ja kooselu on sisuliselt vägivaldne ja võimatu. Kuid õpetus, kus tegu võib olla alatu, kuid kui ka absoluutse tõe kuulutaja selle eest piisavalt kuldset meelehead saab, muutub siiski usuga õigustatuks?
Selline usk väärib sügavuti arutlust. Sest kahjuks ka selline, kaksikmoraalne usk, kus kõik on õiglased sõnades, kuid vähesed tegudes, viib viimaks samuti Pirita kloostri varemeteni.
Inimene peab olema reaalselt kaitstud, reaalselt oma kohust täitev ja sellest tulenevalt rahul ning õnnelik. Juba tegelikus elus, sünnist surmani. Mitte aga järjest raskemat risti ise kandes ja üha suuremat taaka oma järeltulijatele jättes lootma kunagisele väljavalitusele ja alles seejärel ülestõusmise õnnele.
Headus tervikuna pole kunagi iseenesest vale, vaid muutub alles siis kõikuvalt ebakindlaks, kui selle tõlgendus libiseb kaugele headusest — pahade kuningriigi poolele.
