Urmas Saard: Trivimi Velliste kutsus rahvast templi ehitamisele
Arusaamatust tekitab Stadnikovi teemakäsitlus, mida ajakirjanduses püütakse päevateemana jätkuvalt soojana hoida. Nähes juba pikka aega Trivimi Velliste avalikku tegevust, on ta jätnud mulje inimesest, keda saaks iseloomustada saksa maalikunstniku Paula Modersohn-Beckeri (1876 –1907) mõttega: "Kellel pikk tee ees, see ei jookse." Minnes tagasi 1988. aasta talvisesse Tammsaare parki on meil kõigil hea võimalus toonaste sündmuste kulgu vaadelda Delfis videojäädvustuse põhjal.
„Ma tahan öelda seda, et praegu ei ole meil mitte kellegil siin olnud positiivset programmi. Me oleme rääkinud ainult negatiivsetest asjadest ja sellepärast oleme kõik ärritunud. Ma kutsun teid üles rääkima positiivselt ja mõtlema sellele, mida teha kõigepealt,“ suunas Velliste inimesi astuma üht sammu teise järel. „Kui me täna ei tee niimoodi, nagu on meile endile kasulik, siis me homme kahetseme seda,“ sõnas vastne Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees ja soovitas ajaloost tuletada meelde 1905. aastal lausutud Tartu juhtide sõnu: „Teie asi ei ole barrikaadidel turnida, selle asemel minge templit ehitama.“ Järgmisel aastal valmiski Vanemuine kultuuritemplina. Aga Velliste kordas Tammsaare parki kogunenud tuhandetele veel kord erilise tähendusega: „Praegu on templi ehitamise aeg.“
Kui palju oleme 25 aastat hiljem mõelnud neile prohvetliku kuulutusena mõjunud sõnadele? Imetlen nüüdki veel Velliste toonast julgust ja tasakaalukat sõnaosavust, millega ta kõneles kuuljatele kõrvadele nõnda, et tema kõrval seisnud mundris ja mundrita „julged mehed“ ei taibanud sõnumi sügavamat tähendust. Piiblist teame, et kaugele võõrsile küüditatud juutide kodumaale tagasi pöördumise järel sai nende esmaseks ülesandeks templi uuesti üles ehitamine. 1988. aasta uute, kiiresti muutuvate võimaluste terenduses kõlasid Velliste sõnad otsekui valguse sähvatusena, mis said templikujundis eesti rahva jaoks tähendada üksnes oma riigi de facto õiguste taastamist. Just selles kontekstis mõistan Velliste toonast väljaütlemist. Kui keegi luges tema sõnade sisusse sisse midagi muud, siis on see tema isiklik probleem, mida ei tasuks pookida Velliste nägemusse.
Kust võtavad anonüümsed kommenteerijad endale õiguse risustada Delfi meediakeskkonda desinformatsiooniga?
Avalikkuse ees enda kodanikunime avaldamist pelgav eksitava ja ründava sisuga sõnumi läkitaja on võrreldav argliku ning ulaka uulitsapoisiga, kes salaja nurga tagant piiludes loobib kivikestega sihikule võetud kodanikke. Võimalus internetis suvalist artiklit kommenteerida jätab anonüümsuse taha varjuvale vadistajale näilise vabaduse, nagu tal oleks õigus piiramatule sõnavabadusele, mille juurde ei kuulugi vastutus lendu lastud lausete pärast. Kui inimesel endal puudub vähimgi analüüsivõime ja teda iseloomustab küündimatus moraalse vastutuse mõistmiseks, siis peaksid ajakirjandusväljaanded suutma nende leheruumi kasutavaid kommenteerijaid pisutki ohjeldada seal, kus eksitava teabe levitamine välistab juba selgelt igasugust mõõdutunnet.
Nagu ajakirjanik ei saa endale lubada kontrollimata faktidele tugineva loo tõe pähe serveerimist, nõndasamuti ei tohiks seda teha ka mitte ükski sotsiaalmeedias (kommentaariumis) kirjutav inimene. Veel vähem võiks seda teha anonüümselt. Eriti inetuks muutub asi siis, kui tehakse ühemõttelisi halvustavaid vihjeid konkreetsetele isikutele, jäädes samal ajal ise salapäraseks tundmatuks.
Tegelikult on anonüümse kommenteerija lootus jääda ka kohtus tuvastamata üsna lapsik. Olles ise kommentaaride administreerimisega aastaid kokku puutunud, võin kinnitada, et mõnikord ei tarvitse näha isegi mitte vähimatki vaeva sõnahuligaani tuvastamiseks - kuigi valetatakse oma elektronposti aadressi teatamisega, vahetatakse pidevalt IP-aadresse ja esinetakse vaheldumisi mehe või naisena paarikümne erineva varjunime all. Ollakse hulljulged seepärast, et seni on kohtuni viidud näiteid väga vähe. Kohtutee on kulukas ja vaevarikas, sellepärast seda sageli ette ei võeta. Teine lugu on näiteks pommiähvarduste või otsese ähvardusega elule.
Võimalik, et paljud kommentaarid ei väärigi tähelepanu ja nende üllitiste olemasolu või kustutamine ei oma mingit tähtsust. Aga kui sihikindlalt võimendatakse aastate kaupa üht ja sama eksitavat lugu, siis on tegemist kas süüdimatu või teadlikult süüdiva pahatahtlikkusega – ja mitte ainult konkreetse inimese vastu. Ühiskondlikult tunnustatud kodaniku põhjendamatu mustamine heidab varju vabaühendustele, kuhu ta kuulub. Kui on tegemist riigile olulistes ametites töötava või töötanud isikuga, siis heidetakse varju juba mingile riiklikule institutsioonile või kogu riigile. Kaudselt ja mõnel halvemal juhul kujutaks taoline laimamine isegi teatavaid julgeolekuriske, mis ohustavad riiklust tervikuna.
Mitmete käesolevas seoses väidetud faktide kontrollimine ei peaks olema kuigi keeruline. Kõige sagedamini korrutatakse süüdistavat väidet, et Trivimi Velliste oli sündides Trofim Velikanov, kes hiljem muutis oma nime. Samuti väidetakse tema kuulumist NLKP ridadesse ja töötamist NSV Liidu välissaatkonnas, mis äratab kahtlusi. Nende kolme väite paikapidavus on ju üsna lihtsalt kontrollitav! Alustada võiks kas või perekonnaseisuametist – missugune nimi on kantud „Trivimi Velliste“ sünnitunnistusele. Juhul, kui Velliste kuulus NLKP-sse, siis lisatagu juurde ka allorganisatsioon – kus ja millal. Kui tehakse viide Velliste NSV Liidu välisteenistuses töötamisele, siis tuleks nimetada ka saatkond ja aeg.
Ent mis kõige olulisem ja tõsisem, Trivimi Vellistet süüdistatakse järjekindlalt kümnetes kommentaarides – küll otse, küll kaude vihjates – , et ta olevat olnud KGB agent. See on juba väga ränk süüdistus! Sisuliselt tähendaks selle väite paikapidavus, et tema süümevanne riigikogu liikmeks valimise järel 1992. a. oli valevanne. Selline asi on aga karistatav!
Kas süüdistajad on valmis oma välja öeldud väiteid ka kohtus tõendama juhul, kui neid sinna kutsutakse?
Heal meelel näeksin tõsiselt võetavaid kommenteerijaid oma kodanikunime all kirjutamas.
Lubatagu siinkohal tsiteerida neid, kellega julgen oma arvamuses samastuda. Ühest kommentaarist loeme: „Nii kerge ja nii mugav on täna olla julge mees ning avaliku elu tegelane, kirjutada ja avaldada-esitada ennast meedias nagu seda isand Stadnikov teeb! Aga need inimesed, kes siis olid asja juures ja asja sees, teadsid väga hästi, mis võinuks juhtuda siis, kui tookord olnuks Tammsaare pargis "tänase julgusega Stadnikovid" ja teised tänased suur-staarid.“
Teine kommentaator kirjutab: „Praegused provokaatorid ja tagantjärele ilkujad kiibitsesid kirjeldatud aegadel miitingutel ja demonstratsioonidel, kuid igaks juhuks parajal kaugusel kõnepuldist või kolonnipeast. Rusikas oli neil taskus nii siis kui ka tänapäeval - avalikult ei riskinud nad midagi teha, sest ei teadnud, kes "võidavad", oleksid võinud "vale" poole valida.“ Järgnevalt loetleb kommenteerija Velliste aeglaselt jõulisemaks kasvavat tegevust. „Kogu ta avalik tegevus on olnud pidevalt järjekindel ja sihikindel põhimõtteline tegevus, millele tänu on eesti rahvas ja eestlus visalt säilinud läbi kõigi okupatsioonide tänapäevani välja - just see, mis kuidagi ei meeldi bäkkmannidele ja nende sabarakkudele. Tõenäoliselt tänu sellele põhimõttekindlusele suudeti Eesti taasiseseisvumise protsessis vältida verevalamisi ja inimohvreid.“
Kolmas kommentaator tõdeb: „Velliste esinemine ei olnud õnnestunud, kuid see polnud ka katastroof. Tema puhul tuleb tõesti vaadelda konteksti - mida mees tegi ka enne ja pärast. Ning tegevus tervikuna osutab, et tegemist on kindlasti siira Eesti patrioodi ja riigi ülesehitajaga.“ Siinkohal ei tea küll põhjust, miks Velliste esinemine polnud õnnestunud, aga kommentaatoril on õigus oma arvamusele, pealegi kui ta suudab seda teha tasakaalustatud argumentide vaatluses.
Kommentaaride lõpetuseks: „Velliste ei ole mitte kunagi olnud mingi Trofim Velikanov. Aga just see, et teda niimoodi laimatakse, näitab kõige selgemalt, et Nõukogude-meelne rämps vihkab teda erilise kirega.“ Punkti paneb i-le keegi KLM, kes kirjutab: „Velliste oleks targemini teinud, kui ta poleks oma „priiuse põlistamise päevaga“ rahvale närvidele käima hakanud.“
