Üheksast viieni töökorraldus on hukule määratud
Pidevalt muutuvas töömaailmas on kõigile ja kõigele eeskujuks paindlikkus. Kes lubab tuua kauba koju kätte kas või kell kolm varahommikul, kes teeb allahindlusi ja kes tuleb oma tooteid sobivasse kokkulepitud kohta eksponeerima. Nende kõrval on aga teenused ja asutused, millele paljudele meist aga piiratud aja tõttu ligipääs puudub.
Läänest on tuntud situatsioonid, kus tehasevile kõlades lõpeb tööpäev väga väledalt - pastakas ja tööriist nurka ning hanerivis tööterritooriumilt minema! Ei sekunditki rohkem, ei päevagi teisiti. Pidev samas rütmis töötamine tekitab orbiidi efekti, kus ülejäänud peaksid tiirlema samamoodi nagu sina.
Ehedaks näiteks ja konkreetseks eeskujuks meie ühiskonnas on riigiametid. Oletame, et taotlete isikut tõendavat dokumenti - ID-kaarti või passi. Esitate taotluse, saadate ka foto, kui see peaks juhtuma käepärast olema. Ühel heal päeval potsatabki teie postkasti kiri, et dokument on kättesaadav ankeedil märgitud jaoskonnas. Aga kui te ka ise töötate paraku nendel aegadel, mil jaoskond teid teenidaks, muutub asi probleemseks.
Ükski kodakondsuse- ja migratsiooniameti esindus pole ühelgi nädalavahetuse päeval avatud. Liiatigi suletakse kontori uksed ka iga kuu viimasel reedel. Vaatamata asjaolule, et kontori uksed on avatud õhtul kella kuueni, on põhiline tung just lõunapausidel ja ka õhtul peale tööd. Kui lõpetate tööpäeva täpselt kell viis ja jõuate paremal juhul paarkümmend minutit hiljem jaoskonda, tervitab teid viisakalt teenindaja, kelle jutust selgub, et üldiselt pole sügavat mõtet enam järjekorra numbrit lunastada. Seda sellepärast, et sulgemise hetkeks oleks ikkagi enne teid umbes kümmekond soovijat. Järgmisel õhtul kordub sama.
Eneselegi märkamata oleme loonud enda ühiskonda täiesti toimiva tuumiku, mille ümber aga midagi luua enam võimalik ei ole.
