Türklase unenägu Tallinnast: linna juhib Savisaare aju ja mehi adopteeritakse
Talle meie armsas pealinnas üldiselt meeldis, kuid nii mõnedki asjad tekitasid küsimusi. Aga see on ka selge – tema on idamaalt, meie põhjamaalt. Jõime pärast sauna hotelli kohvikus mõned tassid teed ja, mis siin salata, ka mõned klaasikesed rakit, mida tema Türgi kombe kohaselt lahjendas külma veega, mina aga lahjendamata kujul ning rohke jääga. Paljudele eestlastele raki aniisimaitse ei istu, aga mulle sobib ta küll.
Minu rakilembelisus parandas meie suhteid veelgi. Vahetasime visiitkaardid ja mõne kuu jooksul vahetasime ka meile. Aga töö võttis mõlemal aja ära ja kirjavahetus jäi soiku. Kuid hiljuti potsatas minu meilipostkasti väike kiri koos manusega. Alihan kirjutas, et nägi hiljuti unes Eestit ja nii eredalt kohe, et tõusis öösel üles ja pani kõik arvutisse türgi keeles tallele. Pärast katsus ta selle eesti keelde panna, aga sõnavara oli ikkagi puudulik. Ja nii see unenägu minuni jõudiski - pooleldi eesti, pooleldi inglise keeles. Loodan, et sain sellest kõigest ikka õigesti aru, kui ma ta pärast lõplikult maakeelde ümber panin.
Alihani unenägu
Aasta 2062.
Eesti pole enam Euroopa Liidu liige. Eestit kui sellist enam polegi – kogu territooriumi on peaaegu täielikult täitnud Tallinna linn, mida nüüd nimetatakse hoopis Edgaargorodiks (E-grad). Elanikud räägivad mingit imelikku segu eesti ja muudest keeltest, kus tihti kasutatakse sidesõna "mat". Ennast loevad nad gaarlasteks, mis tuleneb linna uuest nimest.
Megapoli ei juhi enam inimesed ja selleks pole ka vajadust, sest Suure Linnapea lahkumise järel tema aju säilitati ning ühendati suurarvutiga, mis nüüd ongi linna juhiks ning mida kutsutakse lühidalt G-raaliks. Suur Linnapea ise aga puhkab igavest und Linnahallis, mida selle tarbeks aastaid hoiti ja siis vajaduse korral taastati mausoleumi kujul. Sinna on üle viidud ka Vabaduse kell, mida nüüd kutsutakse Uue Ajastu kellaks.
Kuna E-grad on täitnud praktiliselt kogu maa, siis põllumaad enam polegi. Kõike vajalikku toiduks kasvatavad elanikud ise oma maalappidel linna servas, mille suuruseks on rangelt 300 ruutsülda. Konserveerimisest ülejäänu on kõik kohustatud andma linna varasalve, kust seda jagatakse võrdselt puudustkannatavate gaarlaste vahel. Suurem osa pannakse siiski 3-liitristesse purkidesse ja pappkastidesse ning talletatakse majade all asuvatesse hoidlatesse, kus igal elanikul on oma isiklik elektronlukuga kapp. Kapi kaalu kontrollib G-raal ja ülekaalu korral liigsed toiduained eemaldatakse koheselt ikka jälle ühiskonna tarbeks. Mõned vana aja jäänukid püüavad salaja lisa kasvatada lodžadel, mis aga on rangelt keelatud esteetilistel kaalutlustel. Kui selline asi leitakse, siis elaniku lodža likvideeritakse armutult äramurdmise teel. Ainukesteks kaupade vahetamise kohtadeks on turud ehk, nagu neid kutsutakse, bazaarid. Need kunagi helerohelised aga nüüdseks luitunud ehitised on täpselt ühesugused ja asuvad üksteisest täpselt ühesuguse vahemaa kaugusel. Põhiliselt on nad inimtühjad, sest gaarlased eelistavad seda piskut, mis neil on, vahetada kunagise Balti vaksali hoones ja tema ümbruses tekkinud täiturul.
Linnatransport on täiesti tasuta. Põhiline sõiduvahend on rikšat meenutav kondimootoril töötav liiklusvahend, sest elektri tootmiseks ei jätku ressurssi. Linnamuuseumis Mausoleumi kõrval roostetavad viimased kaugelt maalt toodud trammide näidised, mis energianäljas seisma jäid. Samalt maalt tariti ka kaasaegsed sõiduvahendid. Neid on gaarlastel pere peale lubatud omada vaid ühte ja perekond määrab vahendi juhi igaks järgnevaks nädalaks ning teatab sellest Linna transpordiametile. Perekonnaväliselt inimesi sõidutada ei tohi ning vastasel juhul sõiduvahend konfiskeeritakse koheselt ja alatiseks. Kontroll selle üle on väga range. Seoses kondimootori kasutamisega on eelisolukorras pered, kus on mitu tugevat meessoost isikut kuna teede olukord on jube. Neid pole aastakümneid hooldatud, liiklemisradasid joonistatakse pidevalt ümber, et need vähemalt sügavamatest aukudest ringi viiks. Pidevalt on teedel lööminguid, kus võidab muidugi tugevam ja siis võetakse ka parem liiklusvahend käest ära. Viimastel aastatel on moes nädalased täiskasvanud meeste adopteerimised, et kuidagi olukorrast välja tulla. Kahjuks mitte kõik naised ei tagasta meest/kondimootorit pärast adopteerimisaja lõppu ning selle tõttu on pidevaid kaklusi, kus lendavad nii riiete ja juuste jäänused kui ka matid.
Kunagist riigi valitsust enam ei eksisteeri ja selleks pole ka vajadust. Aga väikesel alal Eesti, Läti ja Idamaa vahel kolavad ringi üksikud hulguste salgad, kelle liikmetest mõned veel mäletavad, et nende esivanemad olid poliitikud. Ise kutsuvad nad end irlasteks, ormlasteks, ahvlasteks ja otsideks. Kõiki neid E-gradi ei lasta välja arvatud viimaseid, keda nälja korral lubatakse töötada liiklusvahendi juhtidena linnavalitsuse transpordiametis. Teised peavad aga ise omale palehigis elatist teenima. Ja seda põhiliselt Lätis, kes on tõusnud Euroopa viie rikkaima riigi hulka ning on igati nõus odavat kuid oskusteta tööjõudu ära kasutama. Seepärast kohtabki Läti pealinnaks tõusnud Lielais-Valka tänavatel puhastes hiina vatikuubedes endiste eesti poliitikute luudadega järeletulijaid, keda siin hinnatakse kui tublisid kojamehi. Riia linn on aga nüüd Euroopa Liidu pealinn ja kannab nime Eurīga.
