Olukord läheb aina hullemaks. See pole normaalne. Enam ei tunne keegi end turvaliselt. Tänavatel pole muud, kui lärmavad türklased autodega ja muude sõiduvahenditega. Politsei ei tee inimestega koostööd, vaid võib neid vahistada põhjuseta. Linnas sõidab üks kiirabi auto vilkuritega teise järel. Inimesed on mässumeelsed ega suuda kainelt mõelda. Linnas toimub liiklus väga kiires tempos.

Autojuhid ületavad kiirust ja keegi ei takista neid. Iga hetk võid sa lihtsalt auto alla jääda, kui sa pole piisavalt ettevaatlik. Turistina olla Türgis praegu pole üldse meeldiv. Ei tohi luua mässajatega silmsidet ega midagi. Kui liikuda siis ainult kõrvaltänavaid mööda. Kuigi kõige ohutum oleks hetkel ainult toas olla ja oma nina mitte välja pista.

Ma ei oska panna sõnadesse seda kriipivat tunnet, mis mind valdab. Vaadates meie grupi türklasi, on mul nii kahju, et nad peavad midagi sellist üldse läbi elama. Ma ei kujuta ette, kuidas ma ennast tunneks, kui meie Eestis midagi säärast toimuks. See on katastroof. Ainuke lootus on, et hommikuks on kõik taas rahulik, aga kunagi ei tea ette, mis järgmisena juhtuda võib.

Isegi magama ei suuda jääda. Mõtteid mu peas on liiga palju. Sirvin uudiseid ning otsin uut informatsiooni. Enam tänavatele minna ei julge.
Milleks kõike seda kaost vaja on?

Rohkem loe Merli blogist: merlireis.blogspot.com.ee