Vajusin mõtteisse ja püüdsin jõuda selgusele, kas ratsasport on tõesti loomade piinamine või siiski igati normaalne spordiala ning mõne jaoks tore hobi.

Ratsasport on ohtlik nii inimeste kui hobuste jaoks. Kunagi ei tea, kas ratsanik võib kukkuda või ratsu ennast kukkudes vigastada. Konkreetselt see juhtum, mis meie kõrvu jõudis, oli põhjustatud hobuse komistamisest takistust ületades. Nii võis paljudel tekkida arvamus, et see spordiala ongi ohtlik ja tegemist on vaid hobuste piinamisega.

Oleme ausad, õnnetusi juhtub pidevalt - üks on hullem kui teine. Ei saa väita, et üks asi oleks teisest ohtlikum. Ratsaspordiga on tegeletud juba pikemat aega ja usun, et tegeletakse ka edaspidi. Tuleb küll ette õnnetusi, aga sellest hoolimata jätkatakse selle alaga.

Mina olen üks neist, kes on väikesest peale hobuseid fännanud. Olen saanud ka mõned valusad kogemused hobustega: kukkumisi on olnud küll raskemaid, küll kergemaid. Ma ei saaks just väita, et ratsasport on ohutu, aga samas ei saa ka väita, et see on ala, mis tuleks ära keelata.

Igal inimesel on vaba valik, millega ta tegeleb ja keegi ei saa selle kohta midagi halba täheldada. Osad inimesed, kes kommenteerisid seda kurba uudist, on lihtsalt natuke omapärase mõttemaailmaga ja teevad automaatselt sellest juhtumist järeldused, et ratsanik oli hoolimatu ja lisavad veel lõpetuseks, et ratsasport on üleüldse ohtlik ja see tuleks lõpetada.

Igal inimesel on küll õigus arvamust avaldada, aga õnnetusi juhtub nii hobustega kui ka ratsanikega. Aga eks igal inimesel on oma arusaamised asjadest. Süda oli siiski raske seda artiklit lugedes. Kujutan ette, et väga raske on lugeda neid kommentaare inimestel, kes olid selle suksuga seotud ja eriti raske võib olla Klettenbergil ja selle hobuse omanikul.

Inimesed võiksid vähemalt nii mõistlikud olla, et ei hakka internetis oma kriitikat ja ükskõiksust välja elama, eriti kui tegemist on niivõrd traagilise sündmusega. Loodan, et midagi sellist ei pea ma enam internetist leidma.