Tööline: olen haige, aga koju jääda ei julge!

Nõrk enesetunne ja korralik külmetus mind töölt eemale ei hoia. Palgas kaotaksin nii palju, et ma lihtsalt ei saa endale kodus põdemist lubada! Ja ma ei ole ainuke- kollektiivis on praegu peale mind veel mitmeid tõbisena tööle roomajaid. Kardame kõik palgas kaotust ja juhataja silmis ebasoodsasse valgusse jäämist. Tundub olukord normaalne või hoopis nutuselt tuttav?

Omaette ooper on veel haige lapsega koju jäämine. Üht töökaaslast ei võetud pisikese lapse olemasolu tõttu konkurendi juurde töölegi. Kohe, kui lapsest teada saadi, ei olnud enam tööjõudu vaja! Nii hirmul on Eesti tööandja meie iibe tõstjate ees. Kõlab ju naligi, et vanust eeldakse alluval olevat kakskümmend, aga laps peab juba kaheksateist olema! Siis ei ole enam temaga kodus istumist ja arstide vahet jooksmist kallist tööajast.

Mõni tööandja võtab töötaja haigestumist eriti dramaatiliselt ja kukub ohkama, et mis tema nüüd tegema peab? Ei tea seda mina kui alluv, mida peab juhataja palka kontole saav ja tööülesandeid täitev inimene tegema. Minul on oma ülesanded, mida täidan ja mille eest vastutan. Olen varasemalt kogenud suisa süümepiinade tekitamist tööandja poolt, kui julgesin lõpuks öelda, et olen juba väga haige. Kohe tuli nutulaul, et asendajat leida on võimatu ja äkki ma ikka paar oma vahetust pean  veel vastu. Võib olla isegi pean, aga püstijalu põetud külmetus maksab hiljem kurjalt kätte. Keha on niigi stressis ja vajab puhkust, aga töötajavaenulik haigushüvitis ja tööl kehtivaid rääkimata reeglid seda ei võimalda.

Hea Delfi lugeja, anna teada, kas oled pidanud haigena tööl käima ja miks seda teinud oled? Kas sinu töökoha ülemus on mõistlik olnud või samamoodi end süüdlasena tundma pannud?