Nagu alati, eelistan midagi väites olla vähemalt omast arust argumentidega turvatud, seega tegin ka nüüd pisut eeltööd, et arvudes täpsem olla.

Keeleoskus kui kvalifikatsioonitunnus sõltub töötaja (aga miks ka mitte iga inimese?) puhul peamiselt kontekstist. Enamik lugejaid nõustub minuga ilmselt, et kõige vajalikum keel keskmiselt on inglise keel, mida peetakse kõige mõjuvõimsamaks keeleks maailmas. Samas on üsna ilmne, et Tallinna vanalinnas asuvas söögikohas töötavale ettekandjale võib olla suuremaks plussiks, kui ta valdab soome keelt. Mitte keegi ei eita soome keele vajalikkust selles kontekstis, miks peaksime siis teistmoodi vaatama vene keelele mõnes teises kontekstis?

Elame riigis, mille elanikest 25% räägib emakeelena vene keelt. Samamoodi on see paljudes meie naaberriikides. Vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste arvuks loetakse umbes 160 miljonit, kuid tugevas vene keele mõjusfääris (suur kõnelejate osakaal) elab peaaegu kaks korda sama palju inimesi. Vene keel ületab nii mõjusfäärilt kui ka kõnelejate arvult näiteks saksa ja prantsuse keelt, mille oskamise kohta noogutavad kõik, et jaa, see on kasulik.

Leian, et peamiseks põhjuseks, miks vene keele oskuse vajalikkust üritatakse maha teha, on ühiskondlikud pinged eri keelt kõnelevate sotsiaalsete gruppide vahel Eestis ja sellest tulenev jonnakus. Siinkohal sobib Piiblisse vaadata – väga tark raamat, muuseas. Keeled loodi väidetavalt selleks, et luua inimeste vahele barjääre. Inimene on suuteline Jumala poolt seatud reeglist üle astuma, õppima keeli ning suhtlema kõigiga, kellega soovib.

Mõistan inimesi, kes ütlevad, et neil pole vene keelt vaja – õppigu meil elavad venelased ära eesti keel. Nad on ambitsioonitud. Ma ei ütle seda pahatahtlikult, sest igal inimesel on õigus ambitsioonitusele. Vene noored, kes õpivad selgeks eesti keele, või tegelikult ükskõik, mis võõrkeele, avardavad oma võimalusi, samas kui nende võimalused, kes õppimist vaid teistelt eeldavad, püsivad paigal.

Eriti hästi avaldub erinevate keelte oskamise sünergia nende noorte karjääris, kes on valinud oma tegevusalaks ida ja lääne kultuuriruumi vahendamise. Oleme üks väheseid rahvusi maailmas, kes mõistab ühtviisi hästi Põhjamaade iseloomu, Lääne-Euroopa tavasid ning "Vene värki".

Seepärast soovitangi mõelda pisut isekamalt. Jonnakus ja põhimõtted on ka tähtsad, aga vahel võib need jätta teisele kohale ja mõelda, mis on sulle endale kasulik oskus. Veel üsna hiljuti nägin ühe tuntud mobiilioperaatori esinduses, kuidas teenindaja kuulas vaikides minuti jooksul telefoni ning asetas selle siis hargile.

"Jälle üks idikas, kes keelt ei räägi. Õppigu eesti keel ära või mingu Narva kontorisse," ütles teenindaja oma kolleegile. Kas tõesti on nii raske mõista, et see "idikas" on klient, kes leiva lauale toob? Kui asja üle pikemalt mõelda, pole ma kindel, kumb selles olukorras idikas oli.