Tänan Jüri Makarovit nostalgialaksu eest!
„Nostalgiahaavad” kistakse lahti, sest Rock Summer 25 paneb meenutama ammuseid ilusaid aegu ja esitama oma mälule küsimuse: millal ma ise käisin, mitu korda ma käisin ja kas üldse käisin sellel kontserdil?
Esimese ehmatusega meenub vaid laulukaar ja Michael Jacksoni kontsert..., siis aga Briti bänd M People – see sai olla vaid Rock Summer. Ja kohale läksingi eelmainitud bändi pärast, millest kaalukama osa minu jaoks moodustas karismaatiline laulja Heather Small oma erilise-võimsa vokaaliga. Soovitan kuulata internetiavarustest, aga hoiatan ette, et see hääl ei jäta kedagi külmaks: osad jumaldavad, osad vihkavad.
Oma meenutuste kinnituseks otsin välja ühe talismani: Rock Summeri randmepaela, aasta 1994. Nüüd, kui otsi kokku viin, näen, et M People ei esinenud üldsegi sellel aastal, vaid järgmisel. See tähendab, et olen ikkagi vähemalt kaks korda käinud...Mälu teeb juba „trikke”, aga tühja sellest – vähemalt olen sellel üritusel käinud, mis ei tule endisena kunagi tagasi. Aeg teeb oma töö.
Rock Summeril käimise „asitõendeid” otsides leian veel kontserdi kava, lappan seda ja avastan sealt ühe telefoninumbri ning tüdruku nime ning kõik hakkab meenuma...Jah, see kontsert on mu elu muutnud.
Vaatan televiisorist kaadreid praegusest kontserdist ja hinges on kahetised tunded: kerge nukrus(vähe rahvast ja bändide valik); ja rõõm sellest, et fanaatikud eesotsas Jüri Makaroviga selle asja ette võtsid. Majanduslikult võiks ju öelda, et tegemist on „planeeritud kahjumiga üritusega”. Vaevalt korraldajad nii naiivsed on, et ei ole sellise võimalusega arvestanud.
Mina ei ole nii suur fanaatik. Mõtlen, kas oleksin end „välja ajanud”, kui toosama M People oleks esinenud? Nad tähistasid hiljuti bändi kahekümnendat juubelit, laulja on endiselt heas vormis, ehkki tal olid vahepeal tõsised probleemid häälepaeltega. Veelkord: kas oleksin läinud üritusele, kui oleks esinenud bänd, kelle kuulamise-nägemise pärast olin kunagi peaaegu kõigeks valmis?
Ega vist, sest minu fanatismi allakäik on juba ammu alanud. Pidin seda esmalt tunnistama siis, kui Tallinnas esines Joe Cocker – ma ei tundnud ennast ära, kui tundsin, et ega „ei viitsi minna küll”. Mis toimub? Olen muutunud, olen vanemaks saanud ja maailm on ka hoopis teine: kunagine infosulg on asendunud infouputusega; kõik on olemas-teada, endist põnevust pole.
