Keeluplaani taga olevad poliitilised ringkonnad, naisõiguslased ja sugude võrduse rühmitused viitavad raportile, mille kohaselt  provokatiivselt riietuvad naised seksuaalsetes poosides ei sobi kokku sugude stereotüüpide elimineerimise kavaga Euroopa Liidus.

Raporti autor, Hollandi sotsialistide partei ja europarlamendi esindaja Kartika Tamara Liotard muretseb, et “porno on libisemas meie igapäevaellu ja on üha enam tolereeritud, tihti ka idealiseeritud kultuuriline element“. Liotad leiab, et naiste selline diskrimineerimine meedias tuleb lõpetada.

Ühelt poolt võib ju mõista Liotardi frustratsiooni seksuaalselt atraktiivsete naiste olulise rolli üle meedias. Samas tekib aga küsimus, kuivõrd mõistlik on kehtestada reegleid, mille täitmine on algusest peale ebareaalne ja mis toob endaga kaasa ühiskonna suure osa kriminaliseerimise.

Varasemate uuringute kohaselt pole teadlased saanud läbi viia põhjalikku uuringut porno mõjudest, kuna mehi, kes poleks pornot vaadanud, pole lihtsalt suudetud leida. Seetõttu puudub ka uuringuks vajalik võrdlusmoment.

Teisalt on veel väga palju vastamata küsimusi. Mida teha pornotööstuses töötavate naistega - milliseid ümberõppe programme ja karjäärivalikuid neile leida? Milliseid seksuaalse rahulduse saamise võimalusi tuleks pakkuda sõduritele, invaliididele, ebaatraktiivsetele ja üksikutele inimestele, kel on oma puude, vanuse, rassi, usutunnistuse, asukohamaa või seksuaalsete eelistuste tõttu väga raske, kui mitte võimatu partnerit leida? Samuti inimesed, kes kas tervislikest asjaoludest lähtuvalt lihtsalt ei riski või ei soovi ennast kellegagi siduda, kuna iga seksuaalvahekord kätkeb endas vahenditele vaatamata riski nakatumiseks suguhaigustesse, soovimatuid eostamisi, emotsionaalseid probleeme jms.

Ja viimaks, raport räägib ainusõnu naistest ja nende diskrimineerimisest. Kas sellest võib välja lugeda, et meeste õigusi ja väärikust pole rikutud või pole see Euroopa soovõrdsustajatele lihtsalt oluline? Kas see tähendab, et keelustamisele läheb ainult porno, kus on osalejatena naised?

Minul pornotööstuses töötavate meeste vaatamine alaväärsuskomplekse ei tekita ning leian, et see minu enesehinnangut kuidagi ei alanda. Mis põhjusel tunnevad siis naised end nii alaväärsena, et soovivad astuda sedavõrd radikaalseid samme, mis tunduvad olevat pärit pigem sajandite tagusest ajastust või islamiriikidest, kus naiste õigustega pole võib-olla tõesti kõik kõige paremas korras.

USA majandusajairi Forbes viitas 2001. aastal New York Times Magazine kirjutisele, mis hindas pornotööstuse aastast müügitulu vahemikku 10-15 miljardit dollarit. Loo autor Frank Rich leidis, et pornotööstus ületab oma suuruselt kõiki suurimaid spordiliigasid ja on ilmselt ka suurem kui Hollywood. "Porn is no longer a sideshow to the mainstream...it is the mainstream" ("Porno ei ole enam peavoolu kõrvalnäht, vaid peavool ise") ütles Rich.

Euroopa marginaalsete, kuid ühiskonnas võimukate "võrdsusgrupeeringute" ponnistused ühe meelelahutusliigi keelustamiseks on ette määratud läbikukkumisele. Enamikele täiskasvanutele mõeldud meelelahutusest on ammu internetis, paberväljaannete müüginumbrid on niigi pidevas languses.

Serverite ja firmade kolimine Euroopa Liidu välistesse riikidesse vähendab ainult maksutulu ja pakub tööd kolmandate riikide kodanikele. On selge, et internetiajastul sellised keelustamise meetmed ei toimi. Ainsa võimalusena jääb üle korraldada internetiteenuse pakkujate poolne räige filtreerimine ja üleüldine internetikasutajate veelgi põhjalikum jälgimine ja vastutusele võtmine. Samas on suhteliselt lihtsate tehniliste meetoditega võimalik ka nendest repressioonidest mööda minna. Seetõttu, ükskõik mismoodi nad ka Euroopa Parlamendis täna hääletavad, mitte midagi ei muutu niikuinii.