Tahate, et rikkaid ei oleks? Vaesed ei oskaks siis elada!

Sattusin ühel vihmasel päeval telekapulti klõpsima ja sattusin ühe filmi peale, mis paelus mu tähelepanu. Kamp vaeste eest võitjejaid võttis pantvangi kaheksa maailma rikkaimat inimest. Järgnes avalik kohtupidamine interneti vahendusel.

Kaamera ette tiriti filmis üks mees, kelle elulugu, mis ka ette loeti, sisaldas mitmeid omandatud kõrgharidusi. Mehele pandi pahaks, et ta oli ehitanud olmejäätmete sorteerimise jaama ühe küla äärde ja selle tagajärjel kaotasid külaelanikud oma elukohad. Mees püüdis ennast kaitsta, rääkides, et ta andis inimestele tööd ja toetas näljahädas olevaid inimesi, samuti võimaldas inimestele arstiabi. Aga vastus oli vale, sest juba enne olid Robin Hoodid rikka süüdi mõistnud ja nii toimuski ekraanil hukkamine — lask pähe ja probleem lahendatud. Panin teleka kinni ja mõtlesin, et mis see siis nüüd oli?

Kujutasin ette, et kui tegelikult samuti nii juhtuks, mis siis saaks. Millise mõnuga me alati loeme teiste raha ja heidame andekatele inimestele ette nende võimekkust palju raha teenida. Kui me hävitataks kõik rahakad inimesed, ettevõtjad ja tööandjad, siis kuidas me edasi liiguksime?

Olgu, jagame raha vaeste vahel ära ja siis? Piim saab poest otsa, leib samuti, bensiini enam ei tarnita ja kogu elu seiskub. Miks? Aga sellepärast, et keegi peab ju kogu majandust korraldama.

Meenub raamat “Tuulest viidud”, kus orjad ennast vabaks võitlesid, tappes orjapidajaid ja hävitades peremeeste vara. Tulemus oli, et ori ei osanud ise hakkama saada, tal ei olnud enam peavarju ja toitu. Nii, müts näpus, läksid paljud peremehe juurde tagasi. Kindlasti said nii mõnedki ise hakkama, aga valdav enamus jäi jänni.

Me elame huvitaval ajastul. Ärme kirume edukaid inimesi ja proovime ka ise ennast aidata, püüdes mitte olla kogu aeg käsi pikal ja sõimusõnad huulil. Kui töömees õhtul töökoja ukse selja tagant kinni paneb, siis on tema jaoks tööpäev läbi, tööandjal aga kestab tööaeg 24/7. Avame silmad ja vaatame natuke laiemalt.