"Sügisball" kui must komöödia

Juba mõned head aastad tagasi välja tulnud film "Sügisball" pälvis avalikkuse tähelepanu pealinnaelu masendava ja kurva poole kujutamisega. Nukker muusika, pikad kaadrid, hallid mitmekorruselised kortermajad, nukker vihmakrabin plekist aknalaual. Aga kas see oli ikka kurb film?

Ma olen täiesti veendunud, et see film oli tegelikult mõeldud musta komöödiana. Muudmoodi pole suuremat osa filmist võimalik seletada. See stseen, kus muponaudiks muutunud skulptor teisele mehele ütleb, et "Naistele tuleb ovulatsiooni ajal läheneda. Ma Discoveryst nägin!" või stseen, kus kirjanik tirib prügikasti oma eksi magamistoa akna alla ja ronib sinna otsa, ainult selleks, et avastada, et eks ja tolle uus mees vahivad tigedalt aknast välja? Ja kirjanik jookseb seepeale ülepeakaela minema ning peidab end lähedalasuva auto taha, sealt välja piiludes? See film on hüsteeriliselt naljakas ja sellisena käsitledes muutub see film üheks paremaks Eesti filmiks, just tänu oma musta komöödia elemendile. 

Mäletan, et kinos käies oli lõpuks täiesti piinlik - kõik kaasmaalased jõllitavad tuimade kalanägudega ekraanile ja mina istun ning turtsun omaette ja vahepeal naeran kõva häälega. Olen üsna kindel, et sellest kinokülastusest sündis nii mõnigi Perekooli või Delfi Naisteka sapine teemaalgatus. "Mats naeris kinos "Sügisballi" üle!" Kas pole hirmus?

Usun siiski, et filmi tegijad ja näitlejad nautisid läbinisti tolle filmi tegemist. Ning eestlased võiksid sellest filmist õppida filmidesse süvenemist - pikad aeglased stseenid ja pealtnäha "kurb" temaatika (üksindus, mahajätmine, elus ebaõnnestumine, armastuseta elu) ei tähenda, et selle kõige juures ei võiks siiski kõhu valusaks naerda. Elu on naermiseks, mitte mossitamiseks ja nutmiseks!