Liiklusseadus ütleb, et liiklus peab olema võimalikult kiire ning selleks me kasutamegi igasuguseid liiklusvahendeid, et punktist A sõita punkti B võimalikult kiirelt. See ei ole kellelegi kohustus. Nüüd lisandub juurde tegur, kus me liikleme. Kui kruusastel ja auklikel kõrvalteedel on seadus andnud loa sõita piirkiirusega kuni 90 km/h, siis ma usun kindlasti, et meie kõvakattega teed on sajaprotsendiliselt 90 km/h kiirusega sõitmiseks ehitatud. Kui see ei oleks nii, siis oleks meie teel sellises kohas kindlasti liikluskiiruse piirang.

Mõned meie juhtidest hoiavad kindlalt pilku spidomeetril ja kätt roolirattal ning oma teada on nad eeskujulikud liiklejad, kui sõidavad mõõteriista näidu järgi 90 km/h. Nad ei tunne oma liiklusvahendit, imestavad ainult selle üle, miks teised nende liiklusvahendist justkui seisvast postist mööda vuhisevad ning kiruvad kiirustajaid.

Kui tavaelus kontrollitakse elektrimõõdikuid, vee mõõteriistu ja politsei kiiruskaameraid, siis spidomeetreid ei kontrolli auto eluea jooksul mitte keegi. See tuleb autojuhil ise ära teha. Lihtsaim viis: sõites maanteel ühtlase kiirusega 60 km/h, tuleb läbida täpselt 1 kilomeeter 1 minutiga. Kui see on nii, siis auto spidomeeter ei valeta. Lihtne viis on ka naabrimehe või sõbra toel kontrollida oma auto spidomeetrit navigaatori abil, juhul kui teil omal ei ole sellist seadet.

Minul ei ole oma liiklejakarjääri jooksul õnnestunud sõita ühegi autoga, mille spidomeeter ei valetaks. Ka praegune, tänapäevane sõiduk, näitab mulle valet kiirust. Valetab lausa 8 km/h. Tegin selle navigaatoriga kindlaks. Nüüd on nii, et kui mu sõbraks saanud auto spidomeetri osuti parempoolne serv on täpselt kohakuti 100 km/h näidu kriipsuga, siis on auto tõeline liikumiskiirus 90 km/h. Sõites maanteedel selle kiirusega, ei pilguta ükski kiiruskaamera mulle oma punast silma ning politseinikud kütivad minu taga sõitvaid liikureid, pööramata mulle vähimatki tähelepanu.

Edasisel sõidul mööduvad minust üksikud sõidukid. Nende ohutumaks möödumiseks võtan korraks jala gaasipedaalilt, nihutan autot veidi teepeenrale lähemale ja taganttulnud ongi läinud oma teed. Turvalist sõitu kaasliiklejaile. Ma ei ole siiani aru saanud liiklejatest, kes muidu sõidavad päris ilusasti su ees, aga vastutulijate puhul langetavad kiirust ning vastutulijate möödudes tõstavad taas kiiruse lubatud piirkiiruse juurde. Nii kestab selline saagimine mitmeid vastutulijaid.

Selline pendeldamine toob varsti kohale kolonni. Kolonnis liiklemine on minu arust liikluse üks ohtlikumaid viise edasi pääsemiseks. Oh seda järgnevat närveldamist siis meie selja taga. Otsustan minna oma teed ja siis tulebki ette eelkirjutajate mainitud tõik, et möödasõitu ei võimaldata ilma seadust rikkumata.

Kui eesliikujale on antud õigus sõita kiirusega kuni 90 km/h, siis võtab aeglaselt ees liikuv liikleja teistelt võimaluse sõita lubatud sõidukiirusega. Nagu ma juba eespool mainisin, toimub selline põhjendamatult aeglane liiklemine paljude liiklejate teadmatusest, kuidas nende liiklusvahend käitub. Õppige tundma oma autot ja liiklus muutub palju kordi sujuvamaks ning jäävad ära tarbetud möödasõidud.

Keegi ei keela teil sõita lubatu piires. Võimaldage seda ka kaasliiklejatele. Üksikuid enesetapjaid on olnud ja tuleb veelgi, läbi aegade. Hea oleks, kui nad tapaksid vaid iseennast, aga mitte teisi inimesi. Möödasõitudel ei ole ohtlik kiirus vaid vale möödasõidu arvestus. Austa teisi, siis austatakse sind. Lugupidamist kaasliiklejate vastu. Käesoleval ajal on see vaid osake meie sassis liiklusest. Saabuge tervetena koju.