Loomulikult polnud inimestel siis nutitelefone või üldse mobiiltelefone, läbi tuli ajada elektroonikavabade abivahenditega.

Õpetajad olid spikerdamisest teadlikud, mõned isegi soovitasid enne kontrolltöid endale spikrid valmis kirjutada, kuna sedasi tehes pidi kõige paremini õppima. "Hästi koostatud spikrit polegi vaja kasutada" ütles meile matemaatikaõpetaja. Ma ei tea, kas ma olin eriline udupea, või halva mäluga, aga nii kontrolltööde kui eksamite ajal sai ikka laua alt paberile üles kirjutatud valemeid piilutud.

Ka ajaloos ja kirjanduses sai piilutud aastaarve ja keeleõppes isekoostatud taskusõnastikku. Seda siis, kui töös tuli ette mõni raske koht, mida ei mäletanud. Arvan, ilma spikriteta oleksin vastanud enamasti vaid kolme peale, spikrite abiga sain siiski nelja-viieliseks.

Teiste koostatud spikreid ma ei kasutanud. Eksamitel kasutasin spikreid vähem, siis jälgiti paremini ja eksamid olid lihtsalt kordamine aasta jooksul toimunud töödest.

Spikrid kirjutati enamasti kitsastele paberiribadele, mis keerati rulli ja peideti pihku või volditi lehvikuks. Need paberid lükati siis koolipluusi kätise vahele käisesse, peideti pinali alla või kaane sisse või pastaka korgi sisse. Kellel olid edevamad, klõpsuga pastakad, need said kruvida pastaka ülaosa ära ja rullida spikrilehe sinna.

Pärast kontrolltöid võis põrandalt ikka nende pastakate minemalennanud vedrusid näha. Mõnikord torgati spikrid lihtsalt koolikoti välimisse taskusse. Kontrolltööde ajal võidi ka üritada laua all õpikust piiluda neid peatükke, mille kohta töö käis. 

Spikreid kirjutati ka otse ihule - peopessa, randmele, käsivarrele, mis peideti pika varruka taha ja nihutati parajal hetkel nähtavale. See nõudis head närvi ja otsustusvõimet, aga ma ei mäleta, et keegi oleks ihule kirjutatud spikritega vahele jäänud. Pabereid korjati küll vahel inimeste käest ära.

Oli päris tavaline, et hoolikalt koostatud spikrid jäid kasutamata, kuna õpetaja valvas liiga hoolikalt ja spikrit ei saadud kätte. Kui aga õpetaja mingil põhjusel kontrolltöö ajal klassist lahkus, käis üks kiire ja massiline spikrite lugemine, loomulikult ka üle klassi hõikumine teistele: Kuule, ütle, kolmanda lahendus! vms. Eks igas aines oli mõni laps, kes seda teistest paremini oskas ja kelle seljas siis teised sõita üritasid. Mulle selline asi ei meeldinud.

Suuremad tüdrukud, kes juba nailonsukki kandsid, said endale spikreid kirjutada kintsu peale ja neid läbi suka lugeda. Kilekottidega sai sama nalja teha - panid spikri tihedalt vastu kotti ja lugesid sellest läbi. 

Kõik see tähendas, et spikreid tuli koostada üsna hoolikalt, peene kirjaga aga loetavalt ja täpselt ja tuli teha ka valik, milliseid valemeid, aastaarve või sõnu on kõige enam vaja, sest kogu materjal ju spikrisse ei mahtunud.

Tavalise inglise või vene keele sõnade töö jaoks sai küll need 10-20 sõna ilusti ära mahutatud, aga suuremates töödes jäi sellest väheks. Nii hoolas materjalide koostamine muidugi aitas neid asju paremini meelde ka jätta ja küllap õpetajad seda teades tihti asjale läbi sõrmede vaatasid. Teiste laste pealt mahakirjutamist ei tolereeritud eriti.