Kuna mu soome keele oskus polnud hea, olin sunnitud endale töökoha looma. Tolle soomlanna abiga sai minust soome äritunnusega koertejalutusteenuse pakkuja. Elasin selle sama soomlanna juures, elamise eest maksma ei pidanud ning lisaks oli olemas mingi toidu tagavara sel ajal, kui ta pikemalt Hispaanias puhkas.

Tulin Eestisse tagasi 2012, kuna tekkis koduigatsus. Sõbrad ja tuttavad olid kõik Eestis. Läksin hoopis Tallinnas tööle ametikohale, mille suhtes olin mõelnud, et saan kindlasti hakkama ning lõpetasin Soomes selle enda loodud ametikoha.

Soomega suhteid lõpetanud pole, sest leidsin 2013. aasta suvel ühe eneseabi rühma, mille kogunemistel siiani aeg-ajalt käin elades ja töötades Eestis. Soome väikelinnas elada on üldiselt sama igav kui Eesti väikelinnas. Ühistransport on kallis, rongipilet pealinna Helsingisse samamoodi. Jah, leidsin küll kohaliku koguduse kaudu mõned tuttavad, kellega on kontakt säilinud siiani, kuid ikkagi tundsin end üksi.

Olen ka mõelnud Soome tagasi minemise peale, aga samas sisetunne ei luba minna. Hetkel on Eestis suht hea palgaga töö, millega Eesti mõistes võib lahedalt elada ning olen selle viie Eestis taas elatud aasta jooksul oma elu siin üles ehitanud. Soome aeglusega olen aga nõus. Eestis on asjade ajamine palju kiirem. Loomulikult on Soome ühiskond palju religioossem kui Eesti oma, seal alles püütakse nii-öelda kirikut riigist eraldada.